L’Etape du Tour de France – Minu teine etapp (2/2)

Ongi oktoobrikuu. Mis etapp, kus toimub, kas infot juba liigub? Oh, see on põnev! Ja avalikustamise hetk on samuti põnev, nagu Oscari gala: „and the winner is …“.

2023. aasta etapp sõideti marsruudil Annemasse–Morzine. Ruttu registreerima, pinge on juba peal. Korduvosalejatel on alati kerge eelis, nad saavad vist natuke eelisjärjekorras registreeruda.

Etapp tundus profiililt kergem ja tõusumeetreid oli vähem: kõigest 4000. Tundus nagu lebo-ots, aga sinna me veel jõuame, kas oli ikka lebo.

Ega ettevalmistuses midagi kardinaalselt muuta ei olnud võimalik. Üritasin ikka rutiini hoida ja neli-viis päeva nädalas treeningule pühenduda. Võib-olla keerasin mahtu natuke juurde, juba puhtast naudingust rattaga sõita.

Kui sõidad maailma (minu arust) kõige ägedamat rattasõitu kõige legendaarsematel tõusudel kõige lahedamate sõpradega, siis tahad seda teha ju ka maailma kõige parema varustusega. Tegin enda teadmiste põhjal parima valiku ja ostsin täis-tipp-tech-ulme-aero-kiire Scott Foil RC. (See on subjektiivne arvamus ja jääb minu arvamuseks, et mul on maailma parim ratas ja kõik. Punkt.)

Sellele etapile minekuga ei kaasne ainult etapipäev. Selle juurde kuulub juba mõni päev varem kohapeal viibimist hea reisiseltskonnaga. Hea majutus ja hea toidukultuur. Protsess, mis on enne ja pärast, ongi tegelikult ehk see, mis teeb sellest etapist eestlaste unistuste spordipäeva.

Saabusime väikesesse alpikülla juba kolmapäeval, see tähendab neli päeva varem. Sel korral võtsin huvi pärast ette kogu raja läbimise. Sõitsime saabumispäeval läbi raja esimese ja neljapäeval teise, raskema poole. Väga põnev ja huvitav on teada, mis rajal umbeski ees ootab.

Need treeningud on megapõnevad, sest avastad uusi kante ja analüüsid tõuse. Mõttes saad juba üsna hea ettekujutuse päris sõidupäevast. Hoiad silma peal ka ilmateatel: kui palav ilm tuleb? Enamasti on Kesk-Euroopas juulikuus palav.

Stardiajad on lainetena: iga 1000 osalejat lastakse peale 7,5-minutilise vahega. Nii on see eelkõige turvalisuse pärast, et natukenegi hajutada 15 000 osalejat.

Minul õnnestus startida esimeses laines, täpselt kell 7.00. Sooja oli 18 kraadi ja päevaks lubati isegi 35…38 kraadi. Päris hirmutav, eks ole.

Kui stardikoridorid kell 6.00 avatakse, on esimesed juba kohal. Ise sättisin end sel korral starti kell 6.30 ja olin täiesti lõpus. Pole hullu, aega ju terve igavik end ette sõita … kui jõudu jagub.

Stardijoonel köeti ootajad muusika ja prantsuskeelse jutuga korralikult üles, siis 3…2…1 ja START! Vaikselt hakkas karavan liikuma. Sain ka kohe liikuma, aga esimesed ringteed ja mõned kurvid tegid grupi megapikaks. Pingutasin ja punnisin, riskisin ja kurvitasin end suhteliselt pundi ette välja.

Kõik okei, algasid esimesed tõusunukid. Järsku tundsin, et ei ole enam värskust, ei ole nagu power’it. Lasin kiirelt jala sirgu ja võtsin jõukohase tempo. Polnud üldse minu moodi nii lihtsalt jalg sirgu lasta, ent midagi ei klappinud sel päeval. Mõnikord lihtsalt on teistsugune päev. Thats it.

Natuke analüüsisin mõtetes, et miski oli keeranud mu olemise tuksi. Hommikul ei läinud mul ju puder alla ja praemuna nätsutasin nagu mingit tallanahka suus ringi. Isu polnud. Olingi vist keeranud toitumisega vindi üle juba eelmisel päeval. Laupäevasest kergest trennist tulles kohe megakogus pastat, õhtuooteks pakk kummikomme ja terve tahvel šokolaadi, õhtusöögiks megagigakogus … pastat. Organism sai süsivesikute üledoosist vist šoki

Pühapäevane sõit algaski mul energiaplokiga. Magu oli kogu sõidu aja punnis ja vedelik ei läinud ka alla. Sõidu vältel valasin endale vett rohkem pähe kui suust sisse.

Etapp koosnes seekord viiest nn ametlikust tõusust pikkusega 5, 7, 5, 14 ja 11 kilomeetrit. Sõitu nautisin omas mahlas ja tempos. See ongi selline sõit, võidu sa seal kellegagi ei kihuta. Hoiad ebamugavat ja samas meeldivat tempot. Etapp on pikk, seepärast pead oma energiavarusid oskama jagada.

Kui isu on, siis on kõigil võimalik end lõputõusul nii tühjaks sõita, et mäletad seda veel tükk aega. Tean rattureid, kes on nendel etappidel käinud ja mäletavad seda pingutust veel aastaid. Nad ei taha sellele etapile enam tulla.

Minu lõputõus oli mõnus kulgemine. Ei mingit rapsimist. Kohta ma ei teadnud ja polnudki midagi juurde panna ega ära anda. Sõitsin finišisse. Natuke tühi tunne. Veidi oli kahju, et ei saanud nautida seda minekut, mida olin lootnud.

Klassikuid tsiteerides: siit on hea ainult edasi minna. Ega mul ausalt mingeid ambitsioone pole: olen saanud elus ennast nii palju proovile panna. Rattasõidust on mul elus korra nii kopp ees olnud, et pingutuse isu kadus aastateks.

Aga vaikselt on isu taas kasvanud. Nüüd naudin ettevalmistuse ja füüsilise võime taasparanemise protsessi rohkem. Rattasõit on mõnus siis, kui jõuad seda sõidu ajal ka nautida. Mina suudan.

2024. aasta etapp: here I come.

Ootame põnevusega etapi trassi avalikustamist ja siis saab perega suvepuhkuse plaani paika panna!