L’Etape du Tour de France – Esimene tulemine (1/2)
moomoo asutaja Allan Oras räägib kaheosalises blogiseerias oma 2022. ja 2023. aasta L’Etape du Tour de France’i kogemustest.
Juba aastaid on eestlasi meelitanud maailma minu meelest üks prestiižikamaid harrastussportlastele mõeldud etappe. Nimelt avalikustab Tour de France’i korraldajameeskond igal aastal uudise selle kohta, millise etapi sellest proffidele mõeldud velotuurist võivad läbida ka harrastusratturid.
L’Etape du Tour de France’i marsruut ja koht tehakse teatavaks koos kogu Tour de France’i raja avalikustamisega. Harrastusratturid saavad registreeruda piiratud aja vältel ja saadaval on ainult 15 000 kohta. Vaieldamatult on see välismaal toimuvatest rattavõistlustest Eesti harrastusratturite hulgas kõige populaarsem.
Minu side L’Etape du Touriga algas sellest, et mu hea sõber Priit Salumäe kutsus aastaid võtma mind sellest kultusüritusest osa. See ei kõnetanud mind algul, pigem tekitas heas mõttes trotsi: kuhu ma punnitan, miks seda vaja? Lähen sõidan üksi mägesid, kui tahan, ja üldse olen rattaga mägedes juba nii palju uhanud, et aitab küll.
Aga kui 2020. aastal avalikustati etapp Nizza-Nizza, siis – voilà! Pole mingisugust logistikajama, sest start ja finiš on samas kohas. Suurem linn, majutust jagub, lennujaam, chill. No hea küll … teeme moe pärast ära. Ja siis, nagu me teame, algas Covid ja etapp lükati aasta võrra edasi. 2021 sama pull, jälle lükati edasi. Sain õnneks kanda oma eelregistreerimise ilusti järgmisse aastasse edasi.
Seejärel läks põnevaks. 2022. aastal avalikustati etapi trass ja nätaki! Briançon – Alpe d’Huez: 4600 tõusumeetrit. Jah, ma olen elus vedanud ratast mäkke kümneid, kui mitte sadu tuhandeid kilomeetreid, aga sellist sõitu pole olnud minu koduses menüüs ei trennis ega ka võistlustel.
Hakkasin muretsema, mõtetes treenima, ent otsus oli tehtud ja tuli minna. Eks sellised raskemad ja vägevad katsumused tegelikult motiveerivad ja distsiplineerivad. Asusin talvest alates süsteemsemalt treeningutele keskenduma. Üritasin iga nädal teha neli-viis treeningupäeva, ikka 5–10 tundi. Seda pole palju, aga rutiini mõjul hakkas keha pideva kerge treeninguga harjuma.
Enesetunne oli hea ning nii füüsiline kui ka vaimne heaolu oli kindlasti võitnud. Eks aukartus etapi ees oli suur – raske katsumus ikkagi. Distants, aeg ja tõusude kogusumma oli ju hirmuäratav. Kui ausalt tunnistada, siis peamine siht oli lõpetada see üritus positiivse emotsiooniga. Rattasõit peab algusest lõpuni mõnus olema.
Viimane lihv oli kaks nädalat enne etappi muidugi Korfu rannapuhkus perega, kus mu ratas oli kaasas. Sain seal nädala sõita ja meelde tuletada, kuidas on ülesmäge vändata. Viimati olin mägedes treeninud 2014. aasta kevadel Itaalias. Kuidas aeg lendab!
Etapile saabusin nii möödaminnes. Neljapäeval panime abikaasaga autole Eestis hääled sisse ja reede õhtuks jõudsime Briançoni. Enne sõitu tundus see protsess juba kahtlaselt motiveeriv.
Laupäev: numbrid külge, rehvid täis, kett õliseks, geelid tasku, pudelid peale ja minek! Sõidukoha plaani mul polnud, lihtsalt hoidsin tempot mugava-ebamugava piiri peal ning arvutasin pidevalt, palju on jäänud tõusu lõpuni ja palju finišini.
Esimene tõus: Col du Galibier. Sõitsin rahulikult, mitte pingutades, sest hapnikku ma niikuinii ei omastanud. Inisesin ja vilisesin vaikselt hingeldades kuidagi mäest üles.
Teine tõus: Col de la Croix de Fer. Umbes 27 kilomeetrit. Jube tüütu ja pikk. Seal suutsin oma energiavarud ära kustutada. Viimased 3 kilomeetrit sõitsin vist nn ussi juba. Laskumisel võtsin käiku kõik järele jäänud energiabatoonid ja geelid.
Siis pagana kuninglik ja legendaarne Alpe d’Huez, 13 kilomeetrit tõusu. Vaatasin enda ette umbes 1 meetri ulatuses. Tiksusin monotoonselt ülespoole, kiirus oli pidevalt nii 9–12 km/t. Seega järeldasin, et pean rohkem kui ühe tunni veel lihtsalt tuimalt kannatama. Ainuke mõte peas oli saada vett, kasvõi tilgakene. Rohkem ei mäleta õieti midagi.
Finišis oli megalahe tunne: see, mida olin tulnud otsima ja mis emotsiooni tahtsin, seda olin saanud täiega. Minu jaoks oli see nüüd müüdud üritus. I am in.
