Virtuaalne Everesting + Rapha Festive 500, vähemalt 24 sõidutunniga

Ehk lugu kahest ratturist, kes võtsid ette väljakutse ühe virtuaalse sõiduga:

  • sõita vähemalt 24 tundi;
  • läbida vähemalt 500 kilomeetrit;
  • tõusta vähemalt 8848 meetrit

Oma saavutusest kirjutab moomoo saadik Evgeni Nikolaevski. Tema kaasteeline oli Tõnis Tali. Mehed võtsid väljakutse ette Hawaii Expressi Pirita esinduses.

moomoo rattariided hawaii express

Evgeni (vasakul) ja Tõnis (paremal)

Väljakutse

Everesting on virtuaalne tõusumeetrite kogumine, kuni saab kokku Mount Everesti jagu tõusumeetreid. Reeglid on lihtsad – sõidad ühe tõusu üles-alla nii kaua kuni vajalik arv tõusumeetreid on kogutud. Seda saab teha nii õues, mõnel mäel (Eestis on üsna keeruline sobivat mäge leida), aga ka virtuaalselt Zwift keskkonnas rattapukil vändates.

Rapha Festive 500 on iga-aastane sõit 24. detsembrist 31. detsembrini, mil igaüks, kes tahab, võib sõita korraga nii palju kui tahab, et saada 500 kilomeetrit täis. Vahet pole, kas sõidad kõik päevad natuke või teed seda ühe päevaga, peaasi on koguda 500 kilomeetrit. Viimase kahe aasta jooksul on lubatud seda teha ka virtuaalselt. 

Eellugu

Alustame eelmisest aastast, mil Tõnis aasta lõpus otsustas, et sõidab virtuaalse Rapha Festive 500. Andsin veidi nõu ja lubasin, et sõidan temaga natuke kaasa, sest trennikavas oli parajasti vaja neli tundi ära sisustada. Sõitsin tookord temaga 100 miili kaasa (160km), pärast mida läksin Pirita Hawaii poodi, et teda oma silmaga näha ja veidi tema kallal “ilkuda”.

Tõnis tegi toonase sõidu ära ajaga 13 tundi ja 26 minutit, koguaeg 14 tundi ja 10 minutit.

hawaii express

Kuidas tekkis katsumuse idee?

Mõte teha kolm asja ühe pauguga tuli nagu alati “loogiliselt” jutu käigus. Tõnisel tekkis mõte, et võiks teha virtuaalse Everestingu. Minul oli selleks hetkeks tehtud nii päris Everesting (olime Priit Salumäega esimesed eestlased, kes selle läbi tegid – loe katsumuse kohta siit), kui ka virtuaalne (olin esimene eestlane, kes seda pukil tegi). Kuna kilomeetreid koguneb üpris korralikult, siis ei tundunud ka palju sõita natukene lisaks, et saada 500 kilomeetrit täis (Rapha 500). Kalkuleerisime ja mõtlesime, et mis see ajaliselt kokku tuleb. Seejärel pakkusin, et äkki teeme siis juba ka 24 sõidutundi. See oli olnud minu soovide nimekirjas, nii et miks ka mitte.

moomoo

 

Enne jõule panime Hawaii Expressi turundusjuhi Priit Salumäega plaani paika, et teeme live ülekande. Kõik kõlas ka temale hästi, kuni ütlesime, et plaanis on teha see raskem osa, Everesting, ära ja siis keerata kuhugi lapikule maale ja tiirutada seal, et teised kaks eesmärki täita. Priidult tuli “EI – EI – EI,  sõitke seda ühte mäge kogu 24 tunni väitel”. Okei, aga siis läheb kogu kalkulatsioon tuksi. Hakkasime vaatama, millist “päris” mäge siis sõita. “Päris mägi” on virtuaalne koopia näiteks legendaarsest Alpe d’Huezi’st või Mont Ventoux’ist, aga kui oleks neid sõitnud, poleks matemaatika kokku läinud. Me oleks tublisti üle 24 tunni sõitnud ja sealt veel edasi.

Otsustasime, et on mis on, aga sõidame virtuaalset mäge Epic KOM – 9,5km, 414 tõusumeetrit, keskmine tõusuprotsent 3,9, maksimaalne 9. Pealtvaatajatel on lihtsam jälgida, oleme samas kohas ja me oleme kõvemad mehed kui selle ära teeme! Tulemuseks oleks 24 tundi virtuaalset Everestingut, tõusumeetreid koguneks väga korralikult, 500 kilomeetrit saame nagunii täis ja 24 tundi saame teoorias ka lihtsamalt kokku.

Plaan

27. detsembril kell 14 oli start. Miks alustada sõitmist päevasel ajal mitte varahommikul? Ühelt poolt on nii lihtsam öö üle elada – ei ole nii palju sõidetud ning järgmise päeva õhtul saab rahulikult puhata ja magama minna. See on varasematest kogemustest omandatud tarkus.

Muidugi andis motivatsiooni juurde see, et inimesed said meid reaalajas Youtube’is vaadata ja kommenteerida. Algne plaan oli, et mina kannan live üle, aga arvuti vedas alt ja sellega langes ka au ja kuulsus Tõnisele sõidu ajal oma watte ja pulssi näidata. Kahjuks kahte arvutipilti korraga edastada meie vahenditega ei saanud, äkki järgmine kord.

YouTube live oli äge, sai rääkida ja vastata küsimustele. Klubikaaslane esitas meile küsimusi poole kaheni öösel. Nii mõnigi tuttav ja sõber tuli meiega virtuaalselt oma kodust kaasa sõitma, mõni isegi kaks korda, nii esimesel õhtul kui ka järgneval päeval. Ainus naine, Kerttu-Liis Laane, kes meiega kaasa sõitis, liitus meiega pool kuus hommikul, et teha oma trenni ja meid toetada. Ta oli meiega ka siis, kui meil sai Everesti jagu tõusumeetreid sõidetud (8848). 

Everesting Festive 500

Jagasime katsumuse enda jaoks viieks vahe-eesmärgiks:

  • 4424 tõusumeetrit (pool Everestingut)
  • 8848 tõusumeetrit (Everesting)
  • 10 000 tõusumeetrit (siis saab 400+ km täis)
  • 500 kilomeetrit (see oli siis juba käega katsuda)
  • 24 tundi (ehk viimase eesmärgi täitmisest veel 2,5 tundi lõpuni “veereda”)

Sõidu ülevaade

Kui kokku võtta, siis 19 sõidutunni jooksul oli meil väga hea sõit. Sõitsime paaris ja mäest üles ajad olid vägagi stabiilsed. Võib isegi öelda, et 500 kilomeetri täitudes ei olnud meil mingeid probleeme. Esimese nelja tunni jooksul parandasime aina ringiaegu, tundus täielik lõvisupp. Peale esimest pausi proovisime end tagasi hoida, kuid jalad sõitsid edasi ja tempot alla lasta ka ei tahtnud, mõnus oli.

Everesting Festive 500 moomoo rattariided hawaii express

Everesting Festive 500

 

Järgmised neli tundi – jälle viuhti. Paus, sõime tavalist toitu: kodune makaronisalat, saiakesed, joogijogurt, banaanid, spordijook. Krõpsud ja geelid läksid käiku hiljem, kui juba tahke enam alla ei läinud.

Uneväsimus tuli mul kuskil kella kolme paiku öösel ja piinas nii neljani, siis kadus ära ja polnud enam midagi. Tõnisel hoopis üheksa paiku hommikul, samuti mingi tunnike, kannatas ja läks üle.

 

Kuni algas sõidu raske osa

Tuli välja, et kodus pukki sõita on üks asi ja suures poes on hoopis teine. Tõnis sõitis pusaga kuna tal oli jahe, mina sõitsin tavapäraselt Pro Race pükste ja alussärgiga. Minu jaoks oli okei, ei olnud külm ega palav, ei ajanud higistama. Samas kurk andis mingi hetk tunda, et ruumis on ikkagi külm. Õnneks Priit päästis ja tõi buffi. Veidi narr oli olla alussärgi ja buffiga, aga mis sa teed, see oli hea ja antud hetkel optimaalne. Hommikupoole panin ka sõidusärgi peale ja kui hakkas soe, siis tegin lihtsalt luku lahti. Tavaliselt ma ei pane seda kunagi pukisõidul selga, kuid katsumuse jooksul tegid väsimus ning ruumi jahe ja kuiv õhk oma töö. Sõidu lõpuks ma sain ikka endale erootika liini tummise hääle. Lihtsalt kogu kurk kuivas nii ära, et sealt midagi väga minu tavapärase hääle moodi välja ei tulnud.

Viimased 2,5 tundi olid kõige raskemad, nagu tõsiselt. Seni ei olnud mul ühtegi mõtet, et raske on, miks me seda teeme vms. Väga hea oli sõita. Jah, kindlasti väsitav, see polnud mingi hommikuveeremine kohvikusse. Kuid mentaalselt oli kõik väga okei.

Everesting Festive 500 moomoo rattariided hawaii express

 

Aga need viimased kaks ja pool tundi. Puudus eesmärk, sõita aega parajaks ei ole lihtne asi, mida teha peale 21,5 tundi sõitu. Proovisime nalja pärast sõita kõige aeglasema ringi, mis oleks võimalik. Kuid see oli nii ebamugav, et otsustasime sõita ikka nii nagu olime seni sõitnud.

Jalgu keerutada lihtsalt selleks, et ajaliselt 24 tundi täis saada oli väga valus. Istud – tagumikul on valus, oled püsti – kätel on valus. No pole loodud all olev ratas selle jaoks, aga vaja ikka edasi sõita. Pingutada oli lihtsam kui seda mitte teha. Keha oli selleks ajaks muidugi juba väsinud, kuid see oli üldine kurnatus, mitte mingi konkreetne häda või vaevus.

Finiš!

Kuidagi me selle aja ära sõitsime, rõhutades sõna “kuidagi”, sest tunne oli, et sekund on umbes sama pikk kui teha FTP testi. Valu ei ole nii suur, aga see sekundi aeg on nii kuramuse pikk ja agoonia on sama suur kui testi ajal.

Aga tehtud! Tagantjärgi mõeldes, oleks pannud endale eesmärgi 1,5 Everestingut, oleks vist isegi lihtsam olnud. Vähemasti oleks mingi eesmärk, mis ei ole aja täis tiksutamine. Netflixi vaatamine meil mõlemal kuidagi ei tulnud ka kõne alla, isegi kõrvaklappe kordagi ei kasutanud. Olime hetkes, rääkisime omavahel, teistega, tegime nalja, vaikisime jne.

Everesting Festive 500

Hilisem mõtisklus

Miks ma seda tegin? Sest miks mitte. Mul oli lihtne plaan, tahtsin enda pead tühjaks saada, unustada  mured ja probleemid, mis mul kogunesid. See õnnestus. Samuti tõestada endale, et suudan ja kui keegi väidab, et pukisõit on nüri, siis saan küsida, kas ta on seda teinud 24 tundi järjest? Äkki talle siis ei tundu see enam nii nüri tegevus. Samuti treenida enda vaimu, sisemist ahvi, kes tahab anda alla. Hetkel tundub, et me oleme temaga ikka sõbrad edasi. Kindlasti on teisi meetodeid ka, mul juhtus olema selline.

Kas ma vihkan nüüd pukil sõitmist? Kindlasti mitte. See ei asenda õues sõitmist, kuid on kvaliteetne ja kontsentreeritud aeg rattal treeningute jaoks ja mulle isiklikult meeldib selliselt aega veeta.

Kas ma teeks midagi sellist uuesti? Kui ma tegin virtuaalse Everestingu ära, siis ma ei mõelnud, et teen seda uuesti või tahaks kunagi uuesti teha. Võta näpust, seekord isegi ei mõelnud sellele, et virtuaalne Everesting on omaette raske katsumus, kuna see oli alles soojendus katsumuse edasiseks osaks. Kunagi ei tea, mis katsumus järgmiseks tuleb. Ega lolli pead ei tea. Kui tuleb parajasti huvitav mõte või katsumuse idee..

Tõnis motivatsioonist: “Kui keegi küsib mult miks ma seda teen, siis… ma ei oska sellele ühtegi mõistliku seletust anda. Kuna tegemist ei ole võistlusega ja mingeid auhindu ei jagata, siis ei ole ka kedagi peale enda võita. Kõige suurem rahulolu tuleb siis, kui pere ja tuttavad ütlevad, et hästi tehtud ja ma olen hull, et seda tegin!”

Kokku sõitsime virtuaalselt rattapukil 541 kilomeetrit, 13 200 tõusumeetrit 24 tunni jooksul. Pausidele kulus kokku 2 tundi ja 25 minutit.

Minu varustus:

Kui antud katsumus sind innustas, siis loe edasi saadik Rando blogiseeriat pukitreeningutest.

Evgeni sõit Stravas Loe Evgeni blogi