Vätternrundan kui rattasõit ümber järve, aga mitte ainult
Igapäevase rattariiete valmistamise kõrvalt jääb moomoos aega ka rattasõiduks, õigemini kuulub see tööülesannete hulka (paraku mitte tööajal). Seekord kirjutamegi rattariiete asemel hoopistükkis nendega sõitmise kogemusest, täpsemalt sellest, kuidas me sõitsime Rootsis kolmekesi ratastega ümber Euroopa suuruselt kuuenda järve. Loodetavasti avastab mõni rattasõber siit enda jaoks uue ja põneva sõidueesmärgi. Ka enamik meist polnud veel mõnda aega tagasi Vätternrundani 300 km pikkusest rattasõidust midagi kuulnud.
Vätterni järv Rootsis. Sinisega on märgitud päripäeva läbitav trass
Kui moomoo rajaja Allan Oras on olnud terve elu läbi ja lõhki rattamees, siis siinkirjutaja Martti Sala ja moomoo peadisaineri Timo Saabase kohta seda väita ei saa. Rattasõidupisikuga nakatumine käis kahe viimase puhul kaasas praeguse professiooniga ja teisiti olekski väga keeruline. Me kogume kogu hooaja vältel oma rattariietele profisportlastelt, nn saadikutelt ja harrastajatelt tagasisidet, kuid uute mudelite või seniste muudatuste vahetut (ja mõnikord ajakriitilist) analüüsi on meil võimalik saada üksnes iseendilt.
Peale selle on testida ja treenida küll lõbus, aga mõtet lisavad suuremad eesmärgid. Esimeste kevadiste pikemate rattasõitude järel hakkaski Martti üht sellist eesmärki otsima. Ühe variandina oli Vätternrundan teada siis juba, kuid paraku oli teada ka see, et sõidule registreerimine on arvatavasti lõppenud. Meie õnneks selgus, et registreerida sai siiski ka veebruari lõpus. Haarasime võimalusest kinni ja järgmised neli kuud möödusid ettevalmistusi tehes – polnud ühtki ühist trenni, kus ei oleks lähenev rattasõit jutuks tulnud.
Meiega liitus Hawaii Expressi turundusdirektor Priit Salumäe. Kogu reisi logistika olime korraldanud koos Eesti ajakirjanike suurema seltskonnaga, kes läksid Svensk Klassikeri sarjas samuti ümber Vätterni järve sõitma. Sarja osavõistlused on Vasaloppet (90 km suusasõitu), Vätternrundan (300 km rattasõitu), Vansbrosimningen (3 km ujumist) ja Lidingöloppet (30 km maastikujooksu).
Ajakirjanikud ja teised Svensk Klassikerist osavõtjad Tallinnas
Laevas korraldati reisiseltskonnale infotund, kus Priit jagas oma varasema osaluse alusel kogemusi ja Allan julgustas kõiki esmakordseid startijaid. Meeste jutust ja särast inspireerituna tekkis arvestataval osal ajakirjanikest huvi meiega sõidu ajal liituda. Õhus oli osast seltskonnast kiirguvat võistluseelset ärevust. Seejuures tuleb mainida, et siinkirjutaja jaoks, kes muidu on isegi ehk keskmisest suurem närveerija, oli kogu stardieelne aeg täiesti pingevaba. Osati oli selle põhjus asjaolu, et mul puudus veel hirm distantsi ees, aga peamiselt tulenes meelerahu teadmisest, et sõit koos Allani ja Priiduga tähendab rajale minekut rattasõidu mõttes ilmselt ühtede kõige targematega. Kellelt siis veel vajaduse korral abi saada kui mitte nendelt?
Kavandatud sõidukiirus, mis mõnegi ajakirjaniku jaoks ahvatlevaks kujunes, oli 30 km/t. Sõit pidi näitama, kas hoiame väljakäidud keskmist kiirust koos pausidega või üksnes liikumise vältel. Lihtne arvutus näitas, et sellise tempoga oleks sõidule kulunud u 10 tundi. Martti kahtles, kas Priit ja Allan ikka suudavad ennast sellise kiirusega vaos hoida.
Vätternrundan on tegelikult mittevõistluslik sõit, aga igasuguseid lisaeesmärke võib seal püstitada igaüks. 23 000 osalejat lastakse rajale intervallidena 36 tunni vältel: iga kahe minuti järel stardib 60-liikmeline grupp.
Meie nelja (Allan, Priit, Martti ja Timo) stardiaeg oli kell 5.36 hommikul, s.o kaks minutit ajakirjanikest hiljem. Eeldusel, et me nad varsti kätte saame, oli see soovi üles näidanud ajakirjanike jaoks ideaalne võimalus meiega kaasa tulla. Ajakirjanike tegemisi Svensk Klassikeril ja sealhulgas kolmeosalist videokokkuvõtet Vätternrundanist näeb Kanal 2 „Reporteri“ veebilehel.
Meeskonnatunnet lisasid sõiduvormid, mille Timo oli meile just selleks ürituseks disaininud. Eesmärk oli saavutada välimus, mida oleks meil endil ja ka kõrvaltvaatajail kerge suuremas grupis ära tunda, mõistagi moomoolikult ägedas võtmes. Võib kinnitada, et skandinaavialikult rahuliku ja konservatiivsete toonidega gruppide seas oli meil imelihtne üksteist sõidu ajal märgata. Kui hästi me ülejäänud eesmärgid täitsime, saab igaüks piltidelt ise hinnata.
Vahetult enne starti. Kasutasime sõitu selleks, et katsetada erinevaid patju, silikoone, säärepikkusi ja õmblusteta tehnoloogiat. Vasakult Priit, Timo, Allan ja Martti
Kuna ööbisime stardipaigast 100 km kaugusel Motalas, pidime ärkama kolm tundi enne starti. Kõik stardieelsed tegevused sujusid takistusteta ja seatud eesmärki arvestades vedas meil ka stardigrupiga. Igat gruppi paar esimest kilomeetrit saatnud turvatsikli lahkudes keerati pundi ees tempo kohe 33–35 km-ni tunnis. Kui mõnest kaks minutit eespool startinud eestlasest möödusime juba paar kilomeetrit hiljem, siis kogu ajakirjanike stardigrupi saime kätte umbes 20. kilomeetril. Sealt liitusid meiega Raivo Rimm ja Rasmus Kagge. Paarkümmend minutit sõitu ja seejärel möödus omakorda meie grupist üks veel kiiremini liikuv grupp. Kaks punti ühinesid üheks suuremaks, pisut vähem kui 40 km/t liikuvaks paarisgrupiks. Erinevalt meie rattarallidest sõidetakse Vätternrundanil nimelt gruppides peaaegu alati paarisformatsioonis.
Kogu sõit kulgeb avatud liikluses. Paarissõit võimaldab mahtuda ohutult ühte sõidusuunda. Ees Priit ja Timo, tagapool (sinises) ajakirjanikud Rasmus Kagge ja Raivo Rimm, veel meiega
300-kilomeetrisel trassil oli üheksa teenindus- ja toitlustuspunkti, millest osa asus sadu meetreid võistlustrassist eemal. Sinna minekuks oli vaja ratas parkida ja seejärel jalgsi teenindusalasse minna. Kui kellaga võidu sõita, tähendab selline lahendus arvestatavat ajakulu.
Olime liikunud oma päris suureks kujunenud grupiga koos 80 km ja otsustasime esimest korda varusid täiendada Jönköpingis, kui distantsist oli läbitud kokku 104 km. Kaasa tulnud ajakirjanikud olid selleks ajaks meie tempole järgemööda alla vandunud. See ei tähendanud, et me oleks näidanud rajal teistega võrreldes ulmelist kiirust – meist eespool oli veel hulk eestlasi ja teisi kiiremaid rattureid.
Jönköpingus tegime kiire vetsukülastuse, täitsime joogipudelid ja liikusime edasi. Peatuseks kulus ainult mõni minut, kuid rajale tagasi jõudes olime üksi: eespool ei paistnud ühtegi gruppi ja tagant tulevaid ootama jääda polnud variant. See oli sõidu üks psühholoogiliselt keerulisemaid hetki, sest kui läbitud osa oli kulgenud üle ootuste hästi, siis ees ootav näis sünge.
Polnud näha, et meist kellelegi oleks esimesed 100 km kuidagi mõjunud, ja lühike puhkepaus andis tubli koguse lisavärskust. Nii tundus igati loogiline hakata oma neljase pundiga üksteise alla tööd tegema (teadmata, kas pingutused kannavad vilja või mitte). Keskmine kiirus kukkus järgnenud paarikümnel kilomeetril siiski arvestatavalt, sest see oli raja üks kõige mägisemaid lõike.
Kogu sõidu juures on vahva, et suuremad grupid võtsid tõuse peaaegu eranditult rahulikult. Lisaks sellele, et see on distantsi pikkust ja enesetunnet arvestades väga mõistlik, oli see meile suuremate gruppide tagaajamisel ka kasulik. Nii olimegi 30-kilomeetrise kühveldamise järel sõitnud ennast uuesti suuremasse gruppi, millega koos oli märksa lihtsam edasi liikuda. Trass muutus laugemaks ja keskmine kiirus tõusis taas.
Leppisime kokku, et teeme järgmise peatuse Hjo linna teeninduspunktis, kui saab läbitud 171 km. Nagu eelmises peatuses jätkas meie grupp sõitu ja ainult meie võtsime hoo maha. Toiduvarud olid meil tegelikult tänu Priidule sellised, et vajadus oli tankida üksnes joogipudeleid ja tühjendada põit. Tõsi, me olime kokku leppinud, et vähemalt ühes punktis sööme mõne traditsioonilise Rootsi rosinakukli.
Martti ja Timo jäid ootama Allanit ja Priitu, kes läksid kuklijahile oma pooltühjade pudelitega. Üleliia detailne eeltöö teeninduspunktide kohta oli meil tegemata – teadsime, et ühes punktis pakutakse lasanjet, aga millises täpsemalt, seda mitte. Loomulikult oli see punkt Hjo, mistõttu olid seal ülipikad järjekorrad. Nii tulid Allan ja Priit tagasi tühjade kätega, st mitte üksnes ilma rosinakukliteta, vaid ka jookideta. Seega oli punkti saldo vaid tühjendatud põied ja seitse seistud minutit.
Grupid võivad kasvada päris suureks ja sajaliikmelised pundid pole erand. Priit tõusul
Kordus eelmise toitlustuspunkti peatusega sarnane stsenaarium: olime rajal tagasi nii, et silmapiiril polnud ühtegi gruppi. Erinevus oli siiski selles, et tunda andis kerge väsimus, ja ärevamaks tegi meid tõsiasi, et pudelid olid pooltühjad. Vaimselt oli see päeva teine raske moment. Uuesti neljakesi tempo ülestõmbamine ja töötegemine tundus siinkirjutajale juba päris hirmutav, seda just teadmatuse tõttu, kas järelejäänud jõuvarude kiire kasutamine annaks tulemuse ja me jõuaksime mõnele suuremale grupile järele või oleks tagajärjeks asjatu rallimine ja jõu rumal kulutamine.
Pärast mõnekilomeetrist tiksumist ja üksteise veenmist anti ikkagi jalgadele valu ning spidomeeter näitas laugete peal stabiilselt 40 km/t või rohkemgi. Kui olime kümmekond kilomeetrit selliselt sõitnud, liitus meiega kaks nooremat kohalikku ratturit. Eks nad esialgu lootsid ehk priiküüdile, kuid peatselt leidsid end meiega võrdväärselt tööd tegemas.
30 kilomeetri vältel kõikus keskmine kiirus 37–39 km/t vahel, õnneks mitte niisama. Saime taas premeeritud: 210 kilomeetrit oli seljataga ja me maandusime ühes suuremas grupis. Selle hind oli aga päris valulik hoop niigi väikseks jäänud joogivarudele.
Möödusime Bovikeni teeninduspunktist (225 km) grupiga koos ja peatumata, ehkki mitte päris ilma pilgutamata. 15 kilomeetrit hiljem olid meie kõigi joogivarud otsas, pudelid olid piisatud. Tegime tol hetkel hullumeelsena tundunud otsuse proovida järelejäänud distantsil saada hakkama peatusteta. Seadsime siiski lisaklausli, et kui keegi meist neljast peaks haamri saama, võtavad kõik käigu välja ja me kosume ühes kahest järelejäänud toitlustuspunktist. Kolm meist oli rajal ühe suure (0,7 l) ja ühe väikese (0,55 l) pudeliga, mis tähendab, et ühe pooliku täitmisega olime kuue ja poole tunni jooksul tarbinud alla 2 liitri vedelikku. Seda on ilmselgelt liiga vähe. Kui varahommik välja jätta, siis oli soe ja me sõitsime lühikeses vormis.
Etteruttavalt võib mainida, et me kestsime lisapausidega finišini, sest meie grupp veeres mõistliku tempoga ja järelejäänud kilomeetrid poleks tohtinud osutuda liiga suureks katsumuseks. Siis aga otsustas Priit 25 km enne lõppu, et tahaks ikkagi suurest grupist eraldi lõpetada, ja tegi ühel tõusul paar kiiremat liigutust, lootuses seljataga olev umbes sajaliikmeline grupp maha raputada. Ei jäänud keegi maha. Asi lõppes hoopis sellega, et me saime need viimased 25 km veel võidu sõita. Kui kõik varasemad kihutamised olid siinkirjutajale olnud eesmärgistatud ja seega põhjendatud, siis selle viimase vajalikkus jäi mõistetamatuks.
Timo, Martti ja Allan kohe-kohe medalitega. Priit lõpetas ka, päriselt
Viimased sadakond meetrit enne lõpujoont saime jalutada, sest osalejad olid finišisirge lihtsalt ummistanud. Koos selle jalutuskäiguga olime peatustele kulutanud ainult 11 minutit ning liikumisele 8 t ja 23 minutit keskmise kiirusega 35,4 km/t. Mis meid siis takistas ikkagi mitte varem peatuma ja joogipudeleid täitma või teekonda üldse rahulikumalt võtma?
Oli olnud ette selge, et ainuüksi Vätternrundani läbimine ühegi meie nelja jaoks väljakutseks eraldi ei saa, kindlasti mitte Priidu ja Allani jaoks. Teada oli, et sõit kujuneb võistluseks kella ja spidomeetriga. Ehkki algsed eesmärgid olid selged, kujunesid tegelikud eesmärgid siiski sõidu käigus. Nii ei olnud see meie jaoks mitte lihtsalt üks rattasõit ümber järve, vaid võidusõit koos kõigi oma võlude ja valudega: meie teekonnale jäid nii kiirendamised, peatumised, mahajäämised, toitumine ja ebaõnnestumised kui ka strateegia ja meeskonnatöö.
Saadud emotsioon oli nii võimas, et sõidu järel see pähe ei mahtunudki. Alles järgmiste päevade muljete jagamise käigus tükkideks võetuna oli meil võimalik kogetust aru saada.
Kas läheksime sama sõitu veel kord tegema? Sõidu enda pärast tasub ka minna, ent sõidu ja seltskonna pärast iga kell! Seega soovitame Vätternrundanit soojalt ka kõigile teistele.
Kes teab, ehk tervitatakse ka sind Vätternrundani finišis nii tuliselt?
Tekst: Martti Sala
Pildid: Sportfotograf ja Martti Sala
