Trekisõidust Eestis ja “Erika” loomislugu

Kirjutab: Mart Vainre, Team Vänt

Kirjutan seda postitust jaanuaris, 2018. aastal – üks täiesti suvaline, järjekordne hall ja vesine off-season päev eesti jalgratturile. Ma ei ole täna mitte ühtegi ratturit sõitmas näinud. Justkui masendav olukord, jalad sügelevad juba mitu kuud, kuid kevad ja kõik meie rattaüritused on veel kaugel. Samas on kuklas teadmine, et juba õige pea sõidame ühe ägeda pundiga Leedu poole, et Panevežyse tipptasemel sisetrekil kimada. Seal toimub mu oma klubi korraldatud võistlus, Team Vänt Omnium. Selle tagamaadest ja trekisõidu distsipliini hetkeseisust Eestis siin juttu tulebki. Selleks tuleb põigata ka meile tuttava, praguneva ja vajuva Pirita Velodroomi juurde ja sellega seoses küsida mõned küsimused ka Eesti Jalgratturite Liidu (EJL) juhatuse liikmelt, Erkki Raasukeselt. Ning teada anda, kuidas see kõik disainer Mathias Väärsi ja moomoo koostööga seotud on ja miks meil, kes me Panevežyse poole liigume, on põhjust moomoo’le tänulikud olla.

Trekivõistlus Pirita velodroomil. Foto: Frank Abner, 2015

Alustasin oma trekisõidu harrastusega suhteliselt hilja. Kuulsal Pirital Velodroomil jõudsin sõita kolmel suvel, 2014-2016. Selle jooksul vaimustus ainult kasvas. Trekisõidu puristlik iseloom, kus kõik on pealtnäha väga klaar, toores, samas kui süveneda, siis ülipeen ja detailne, tõmbas mind järjest enam. Viimane sõit Pirita Velodroomil lõppes mu jaoks aga mõnusa pauguga. Algas Kalevi Meistrivõistluste Scratch. Stardis noored jalgrattakoolide sportlasehakatised ja mina koos klubikaaslase Taanieliga, mõlemad fixed gear linnaratturid ja ka maanteesõidu hundid. Jõudsime ehk neli ringi kimada, kiirus pendeldas ainult 45-55kmh vahel ja hing oli ikka väga paelaga kaelas.

Kalevi Lahtised Meistrivõistlused Trekisõidus, Scratch. Foto: Frank Abner, 2016

Järjekordsest viraažist välja tulles oli üks spordipoistest eelmisele kutile tagarattasse sõitnud ning kukkus järsku mu ette risti maha. Hakkasin temast üle hüppama, kuid siis pilt katkes. Järgnesid mõned sekundid väga ilusat, pimestavalt sügavat musta nägemust ja täiesti tundetut keha. Mõnus oli, teadsin et olin rattaga õhku tõusmist alustanud ja kujutlesin, kuidas nüüd ongi see take off-moment, kus rattad eraldusid maast ning algab kõrgusesse sööst. Selline, mis nagu lennukiga tõustes muudkui kestab ja kestab… Siis hakkas pilt jälle ette tulema… ja siis hakkas valus. Kiire kahjude kontrolli järel tundus ratas enam vähem korras. Aga f**k küll, endal rangluu ikka läks. Mis seal ikka, tuli see jalgratturite jaoks krooniline murd ikka üle elada. Samas kontakt velodroomiga oli äärmiselt intiimne ning Scratch’ist (eesti keeles “kratsima”) sain mälestuseks sellise badass’i kratsitud särgi…

Team Vänt klubi särk peale kontakti legendaarse Pirita Velodroomiga.
Foto: Mathias Väärsi, 2017

See oli mu viimane võistlus vanal Pirita Velodroomil. Poole aasta pärast, 2017. aasta algul, tuli murettekitav teade, et see on ekspertkomisjoni poolt kuulutatud kasutuskõlbmatuks. Ehk siis võistlusi seal korraldada ei tohi. Trekk oli kehv, katkine ja hirmus krobeline, mu jaoks ka valus, kuid peale seda uudist tundus see ikkagi hirmus armas ja oleksin iga kell seal uuesti startida tahtnud. See kõik pani mõtlema Eesti trekisõidu hiilgavale minevikule, kõikvõimalikele tuntud eesti profiratturitele, kes seal noorena oma nö baasharidust talletamas on käinud, et elukutseliseks saada. Ning loomulikult muretsema – ilma kohaliku velodroomita ei tule näiteks Erika Salumäe saavutuste kordamine  ilmselt enam kõne allagi. Olgugi, et Eestis on rattasport üks populaarsemaid harrastusspordialasid ja trekisõit rattasõidu põhioskustele ja -võimekustele keskenduv distsipliin, meie jaoks kunagi väga edukas ala, teeb hetkeseis nõutuks. Vaatasin oma Pirita Velodroomi poolt riivitud särki ning meeleolu läks järjest nostalgilisemaks.

Erika Salumäe olümpiavõit Barcelonas 1992. aastal.
Foto: teadmata

Õnneks hakkasid kõlakad levima, et ehk on see nõutu olukord, kus Eestis trekisõitu ei ole enam võimalust harrastada, hoopis uus algus, et saaks lõpuks käima lükata kauaoodatud kaasaegse sisetreki ehituse. Ja õnneks on EJL-i juhatuse liikme, Erkki Raasukese, pealisülesanne see nüüd aasta aega olnudki. Võtsin temalt sabast kinni ning uurisin, mis toimub ja kuidas asi edeneb.

Mart Vainre: “Erkki, milline on sinu roll EJL-is?”
Erkki Raasuke: “Olen juhatuses teist perioodi ning üks nendest, kes uue velotreki ehitamise ideed juurutavad.”

Mart: “Miks on meile üldse uut velotrekki tarvis, kas praegune Pirita Velodroom on lõplikult väsinud?”
Erkki: “Pirita Velodroom on lagunenud ja selle kasutamisega kaasnevad kõikvõimalikud ohud. Eksperdid tuvastasid, et betoonplaatide all toimub pinnase erosioon ja ühel hetkel võivad betoonplaadid läbi vajuda. Trekk on 50 aastat vana ja selle jooksul olnud kõikvõimalikele ilmastikele avatud. Nüüdseks on see lihtsalt jõudnud oma eluea lõppu.”

Erkki Raasuke on ka ise teada-tuntud hea jalaga harrastusrattur.
Foto: Aerobike, 2016

Mart: “Miks on Eestisse uut sisetrekki tarvis?”
Erkki: “Sisetrekk annaks mitu head asja. Jalgrattasõit on Eestis tõusuteel, seda nii harrastatava spordialana kui ka transpordivahendina, milleks ratas meie linnastunud maailmas hästi sobib. Meie harrastajate hulk kasvab kiiresti ja trekisõit on rattaspordi üks alustest. Paljud maanteesõidu maailma tipud on tugeva trekisõidu põhjaga. Eestil on oma koolkond ja traditsioonid, mis tõsi küll, praegu hääbuvad. Meil on sellel alal kahekordne olümpiavõitja, Erika Salumäe. Meie kliimavöötmes saaks trekk aktiivset kasutust aastaringselt. Põhjamaades ei ole üllatuslikult kaasaegset velotrekki. See tähendab, et meil oleks võimalik siia treeninglaagrisse meelitada põhjamaade koondiseid ja klubisid. Ja lõpuks – meil on ideaalne koht, kus kehtiv detailplaneering juba olemas. Treki ehitamiseks ei ole vaja võtta maha mitte ühtegi puud. Kogu vajalik taristu on Pirita Spordikeskuse näol samuti olemas.”

Mart: “Kuidas sisetreki kavandamine edeneb?”
Erkki: “Seda tööd ja ettevalmistust, et olevasoleva amortiseerunud Pirita Velodroomi asemele loodaks kaasaegne sisetrekk, on tegelikult tehtud juba viimased 15 aastat. Meie lõime varasematelt käsitlustelt tolmu maha ja arendasime kontseptsiooni tänapäevasemaks. Sellest tugineb palju Pirita Spordikeskuse kompetentsile – neil on olemas valmisolek, tahe ja ka teadmised velotreki igapäevaseks majandamiseks. Trekki saab ja tuleb kasutada nii sportlaste arendamiseks, harrastussportlastele treenimis- ja võistlustingimuste pakkumiseks, talvisteks trennideks, et end välishooajaks ette valmistada. Hommikul vara võiksid näiteks harjutada harrastajad, päeval treeninglaagrid ja lapsed. Õhtul taas harrastajad. Treki keskele jääb väga avar ruum, mida on võimalik kasutada paljude teiste spordialade jaoks. Nendeks võivad olla kas pallimängud, raskejõustik, võimlemine, sulgpall, vehklemine või muud taolist. Tallinnas on kolm üsna hästi kasutuses olevat kergejõustikuhalli, meie hinnangul saaks trekk olema isegi nendest rohkem rakendatud.”

Panevežyse velodroom Cido Arena’l, Leedus. Foto: Kristjan Erala, 2018

Meil on põhjust pöidlaid pihus hoida. Et meie ripakile jäänud trekisõidu kogukonda liita, oleme Eesti velotreki puudumisel hakanud võistlusi pidama mujal. Jaanus Prükkel, Kalevi Jalgrattakoolist, korraldas 2017. aastal kaks võistlust Helsingi Velodroomil. Selleks, et see äge rattaspordi ala elus püsiks, oleme seljad kokku pannud ning 2018. hooajaks loonud Eesti Trekisõidu Sarja, kuhu kuuluvad Team Vänt Omnium, Kalevi Lahtised Meistrivõistlused ja Eesti Meistrivõistlused Seenioridele. Paradoksaalsel moel toimuvad kõik need Eesti võistlussarja etapid välisriikides, Leedus ja Soomes. Oluliselt parema meelega korraldaksime oma trenne ja võistluseid uuenenud Tallinna Velotrekil, kus võiks siinsetele jalgratturitel korralik talvine programm olla.

moomoo on oma toetava õla pannud nendest võistlustest esimesele, Team Vänt Omniumile. Meie võistluse peaauhinnaks on moomoo ja disainer Mathias Väärsi koostöös loodud kombinesoon “Erika”, mis on süntees Erika Salumäe 1992. aasta Barcelona olümpiavõidu vormist ja 2016. aastal Pirita Velodroomil lõhki kukutud Team Vänt rattaklubi särgist. Jah, see sama Scratch’i poolt kratsitud särk, millest enne juttu oli. Selle disain viitab nii meie trekisõidu hiilgavale minevikule, selle muret tekitavale olevikule kui ka fixed gear jalgrattakultuuri kaastööle, mis võiks ideaalis trekisõidu distsipliinilt Eestis veidi tolmu pühkida ja sellele uut hingamist anda.

Erika Salumäe võistlusvorm Barcelona olümpiast. Foto: teadmata

Mathias Väärsi on graafiline disainer ja üks raskema jalaga tänavarattureid Eestis, keda tean. Suur osa tema inspiratsioonist pärineb urbanistlikust eluviisist, millest ta toob esile ootamatuid ja tooreid kontraste, mis oma vaba vormikäsitluse tõttu mõjuvad alati mänguliselt.

Mart Vainre: “Kuidas oled sa jõudnud jalgrattani ja fixed gear kultuuri juurde?”
Mathias Väärsi: “Maal üles kasvades oli jalgratas põhiliseks liikumisvahendiks. Lähim ujumiskoht oli kolme kilomeetri kaugusel, kuhu sõitsime muidugi ratastega. Pubekana elasin juba linnas ja hakkasin bmx-ga sõitma. Tänavasporti harrastades muutub linna tunnetamine täielikult. Esimese fixed gear ratta ehitasin endale kuna nagu ikka, see värk tundus lahe – fiksid hakkasid popiks saama ja see müstiline ilma vabajooksuta ratas tundus intrigeeriv. See oli vist 5 aastat tagasi kui toimus esimene alleycat Tallinnas ja hakati rattapolo mängima. Aastatega on mu sõidustiil võrreldes tolle ajaga tunduvalt rahulikumaks muutunud. Sain oma vitsad kätte, need on mu õlas plaatidena ja kena armina peas.“

Mathias kihutab. Foto: Andre Visnapuu, u. 2014/2015

Mart: “Mis eristab fixed gear scene-t ülejäänud rattaspordist?”
Mathias: “Kuna fixed gear scene algupära peitub rattaga linnas liiklemises ja üleüldises heas atmosfääris hängimises, siis isegi suurematel võistlustel nagu ülimenukas Red Hook Crit on õhkkond väga vaba ja muretu.”

Mart: “Kuidas graafilise disainini jõudsid?”
Mathias: “Tol ajal veel teadvustamata, et see on graafiline disain, tegin oma bmx kambale logo ja kleepsud. Alles aastaid hiljem kui olin mõned aastad ülikoolis arhitektuuri õppinud, sain aru, et pean eriala vahetama. Graafilise disaini puhul saan hoopis pingevabamalt katsetada ja möllata. Ma tahan disainimiseks pidevalt uusi meetodeid leiutada.”

Mathias ja “Erika” külmunud Pirita Velodroomil.
Foto: Mari-Ann Vellerand, 2018

Mart: “Kuidas sündis “Erika”?”
Mathias: “Meil oli trekivõistluse Team Vänt Omniumi korraldamine käsil. Ja kogu uue treki küsimus on praegu aktuaalne, siis soovisin et selle vormi kujundusega saaks samuti sellele osutada ja teemat üleval hoida. Selle kombinesooni disain on süntees Erika Salumäe 1992. aasta Barcelona olümpiavõidu vormist ja 2016. aastal Pirita Velodroomil lõhki kukutud Team Vänt särgist.”

Mathias ja “Erika” Team Vänt Omnium võistlusel Panevežyses, Leedus.
Foto: Kaija-Liisa Kuulmaa, 2018

Mart: “Kus võiks olla Eesti/maailma fixed gear scene näiteks 10 aasta pärast?
Mathias: Tundub, et aina sportlikum. Fixed kriteeriume hakatakse aina rohkem ka ülejäänud rattamaailma poolt tõsise distsipliinina nägema. Linnaratturite seas see scene ilmselt väga ei laiene, pigem asendub linnamaastur-cyclokaga.”

Mart: “Milline on Eesti trekisõidu scene 10 aasta pärast?
Mathias: AI-d teevad enamus töö ära, inimestel on palju vaba aega ja Pirita uuel trekil andmine käib.”