Rwanda – ideaalne bikepackingu sihtkoht (II osa)

moomoo saadik Hanna Taaramäe räägib kaheosalises blogiseerias oma bikepackingu kogemusest Rwandas. Hanna on suureks abiks moomoo naiste rattariiete arendamisel ja 2023. aasta kollektsiooni loomisel.

Lühikese aja peale liiga palju…

Kõige meeldejäävam päev oli kolmas sõidupäev, kui distantsiks oli 147 km ja tõusumeetreid kogunes 3000m. Läbisime selle sõidu käigus Nyungwe rahvusparki. Selles pargis sõitsime kokku ligi 75 km. Kui varasemalt olid teede ääred inimesi täis, siis rahvuspargis oli vaikus. Iga mõnesaja meetri tagant olid vaid sõdurid relvadega, sest rahvuspargis jookseb piir Burundiga. Kuigi olen paljudes kaunites kohtades rattaga sõitnud, siis läbi rahvuspargi sõites oli pidevalt suu lahti, sest puhast ilu oli lühikese aja peale liiga palju. Rahvuspargis sõites läks üle poole teekonnast ülesmäge ning kui tippu jõudsime, siis paistsid ees tumedad vihmapilved.

Külastasime muideks Rwandat just vihmaperioodil, ent vihmaperiood ei tähenda pidevat vihma, vaid sadama hakkas enamasti pärastlõunal. Rein soovitas juba etteruttavalt vihmajakk peale tõmmata ja sinna alla veel käised panna. Tundus veidi liialdatuna tol hetkel, kuid ma ei hakanud ka vastu vaidlema. 10 minutit hiljem sain aru, miks käised pidid vihmajaki all olema. Temperatuur kukkus 13 kraadi peale ja vihma sadas nii kõvasti, et isegi enda ette oli raske näha. Kuna distants hotelli oli veel pikk ees, siis ei saanud me jääda ka vihma eest varju ja sõitsime aga edasi, samal ajal suud nii kõvasti kinni pigistades kui võimalik, sest maast üles pritsiv vesi võis sisaldada baktereid, mis meie organismi rivist välja viib. Üks rekka, kes oli tugeva saju tõttu tee ääres peatunud, tahtis meile isegi küüti pakkuda. Kui lõpuni jäi 20 km sõita, siis mõtlesin, et siia ma jäängi. Naistel teeb pika rattasõidu ebamugavaks tõik, et tualeti kasutamine võib erinevate olukordade tõttu olla võimatu (Rwandas oli iga meetri peal vähemalt üks inimene või kui plats tundus puhas olevat silmapiiril, siis kuskil kõrgemal mäe otsas keegi ikka tööd tegi). Ausalt öeldes olid viimased 4 km hotelli elu kõige pikemad 4 km. Kui hotelli jõudsime, siis olin tänulik, et meid ei tabanud sel päeval ükski tehniline rike. Lisaks said sõiduriided korralikku testimist, sest see oli mu kõige pikem distants üleüldse, mida järjest olen sõitnud. Lisaks riiete testimisele ammutasin ma inspiratsiooni ka rattariiete disaini osas, sest see ümbrus oli võrratu ja moomoo 2023 naiste kollektsiooni mõnedki mõtted said mu peas alguse sealt pargist!

Valge naine rattal – ja pisarates!?

Olen harrastusrattur, kes sõidab enamjaolt 7-9 tundi nädalas, olenevalt ilmast, tujust ja vaba aja olemasolust. Rein aga on elukutseline rattur, mis tähendab, et meie taseme vahe on mäe või lausa kolme mäe kõrgune. Enne matka oli meil kokkulepe, et Rwandast lahkume me ikkagi koos sama lennuga, seega üks teist kuskil tõusul maha ei jäta. Tahtlikult seda ei juhtunudki, kuid Reinu soov oli paar korda mõnel tõusul rohkem gaasi anda, et veidikene rohkem koormust saada. Leppisime kokku, et ta sõidab mäest alla tagasi ja pöörab otsa ringi ning mina sõidan ainult otse meie järgmise hotelli suunas. Üksi aga minu sõit ei jätkunud. Korraga sõitis mul kõrval Eduardo ja tema sõber jooksis meiega kaasa. Neile pakkus muidugi nalja, et naissoost muzungu (eesti keeles: valge inimene) sõidab üksi kuskil maapiirkonnas. Kaasteelised olid äärmiselt sõbralikud. Uurisid, kuhu ma sõidan ja kus kohast ma sõitu alustasin. Mis on mu nimi ja kust ma pärit olen. Vahepeal rääkisid nad aga omavahel kohalikus keeles ja naersid siis südamest ning nii kõva häälega, mis mu korralikult ära ehmatas.

Vaatasin aga aina taha, ent Reinu ei paistnud. Mõistsin, et hea küll, aeg on gaasi vajutada ja sõbrad jätta, sest veidikene oli olukord hirmus. Edasi sõites hüüti jälle muzungu ja isegi, kui proovisin naeratada, mõtlesin omaette, millal Rein küll jõuab. Jah, kohalikud mehed tundusid sel hetkel mu jaoks hirmsad. Lõpuks, kui Reinuga uuesti kohtusime, oli mu hirm peas 100 korda suuremaks mõeldud ja lahistasin nutta, et olin sõitnud ligi 30 minutit üksi kuskil kodust kaugel Aafrikas. Etteruttavalt võin öelda, et viimasel päeval sõitsin enamus ajast üksinda ning varasem olukord pakkus pigem nalja ja kui keegi ütleb täna, et peaksin üksinda Rwandasse reisima, siis poleks mul selle vastu mitte midagi! Lihtsalt esialgne kultuuridevaheline erinevus ja inimeste väljendusviis viis mu rivist välja ning eks hirmul ole suured silmad.

Ükski inimene, keda me teekonnal kohtasime, ei olnud pahatahtlik ei meie ega oma kaasmaalaste suunas. Ka selles, et meile muzungu öeldi, ei olnud midagi halvustavat. Neile tegi rõõmu, kui kaks muzungut neist möödusid. Vahepeal joosti lausa kaugelt põllu pealt tee äärde, et meid näha. Enamasti lehvitasime neile vastu või küsisime “amakuru?” (eesti keeles: kuidas läheb?). Ent muzungudeks jäime me viimase päevani.

Tegevused pärast sõitu

Kui oma etteantud distantsi olime päevas ära läbinud, siis hotelli jõudes oli meil kindel päevakord, mis edasi hakkas toimuma. Enamjaolt jõudsime hotelli kella 14-16 vahel, olenevalt päeva pikkusest. Pärast enda pesemist algas koheselt sõiduriiete pesemine, et need järgmiseks päevaks ära kuivaksid ja oleks võimalik rattakotti panna. Kuna pesumasina kasutamise võimalust meil ei olnud, tuli teha kõike käsitsi. Olime võtnud kaasa kodust ka oma pesugeeli, et viia nulli olukord, kus tundmatu pesuaine võib nahalöövet tekitada. Seejärel panime laadima oma rattakompuutrid ja radaritule ning vaatasime üle, kas rattal käiguvahetussüsteemi aku näitab ikka rohelist tuld. Edasi saime seada sammud hotelli restorani poole. Kui Lääne-Euroopas oleme harjunud, et süüa saab kindlatel kellaaegadel, siis Rwandas toimusid asjad teisiti.

Süüa sai igal ajal ja igat menüüs olevat toitu. Toidud on seal riigis võrratud! Kõik maitsed on nii puhtad, toidukogused on ideaalsed ning teenindajad, kes toitu serveerivad, on küll kõige suurema empaatiavõimega üldse. Eks toitude naturaalsed maitsed tulenesid sellest, et enamus toitu tuleb neil n-ö oma hoovist. Näiteks avokaado- ja banaanipuud on seal niisama tavaline nähtus kui meil õunapuu koduaias. Teadsime, et meie matka käigus ei tohi me süüa salatit, tomatit ja kurki. Nende söömine oleks võinud kaasa tuua korralikud kõhuprobleemid. Toit meid alt ei vedanud, kuid kaks korda sain ma tunda, mida tähendab kohalik Rwanda kohv. Selle kangus on võrreldes koduse kohviga mitu korda tugevam ja kõht reageeris ka vastavalt. Kui esimesel korral tundsin, et järgmine päev rattal puudus selline hea minek, siis teisel korral võttis kohv niivõrd mu üle võimu, et olin palavikus ja meie viimast distantsi Musanze-Kigali (100 km) ma kaasa ei sõitnud, et organismile puhkust anda. Kuna Musanzes asub kohalik rattakeskus, siis sealsed sõbrad viisid mu autoga Kigalisse ja neid võrratuid Rwanda vaateid sain autoaknast jälgida.

Pärast lõunasööki toimus meil justkui nutitund. Jagasime omavahel pilte ja videosid, hoidsime silma peal uudistel ning lihtsalt puhkasime. Õhtul seadsime taas sammud restorani, et järgmiseks päevaks energiat varuda. Hotellist väljas me jalutamas ei käinudki, sest päeva jooksul nägime tänu rattasõidule niigi palju.

Rwanda – ideaalne bikepackingu sihtkoht ja huvitav kohalik elu

Rattaga sai Rwandas 6 päeva jooksul kokku sõidetud mul 550 km ja tõusumeetreid kogunes 10 622. Kindlasti oli tegemist ühe kõige raskema nädalaga, sest Rwanda looklevad tõusud ei andnud armu. Kuid kindlasti oli tegemist ka kõige emotsiooniderohke ja meeldejääva nädalaga. Kellel on mõttesse tulnud bikepacking kuskil eksootilises kohas, siis Rwandat soovitan ma mõlema käega. Kusjuures 2025. aastal toimuvad seal maantee maailmameistrivõistlused. Kerge see olema seal ei saa, nii et tuleb kindlasti väga huvitav ja aus võistlus. Muideks, Rwandas ei pea kartma, et keegi välismaalasest aru ei saa. Räägitakse nii prantsuse kui ka inglise keelt. Lapsed õpivad esimesed kolm aastat oma kohalikus keeles ning pärast seda algab õpe inglise keeles. Kui maapiirkondade lapsed, kellel ilmselt haridusele ei ole niivõrd head ligipääsu kui linnalastel, hõikasid meile “muzungu, give me money”, siis suuremates linnades seda ei kuulnud ning lapsi huvitasid meie juures teised asjad.

Kohalikku elu ja traditsioone tutvustasid meile kaks sõpra, kelle juurde olime ka külla palutud. Kõige huvitavam traditsioon oli toiduga seotud. Vanemad panevad ühele suurele taldrikule õhtusöögi ja pere kõik lapsed peavad jagama omavahel taldrikul olevat toitu. Kui järele on jäänud viimane väike ports toitu, siis selle peab ära sööma pere kõige noorem laps.

Kaks aastat tagasi, kui rattaga taas sõitma hakkasin, ei oleks ma uskunud, et oma elus kuhugi Aafrika riiki bikepackingule lähen. Kuid nüüd, kui see tehtud on, mõtlen juba kuhu võiks järgmisena minna. Lisaks sellele, et rattasõitu harrastades saab end vormis hoida, annab ratas vabaduse avastada maailma, erinevaid kultuure ja luua uusi sõprussuhteid.