Rwanda – ma ei oleks seda sinust arvanud… (I osa)
moomoo saadik Hanna Taaramäe räägib kaheosalises blogiseerias oma bikepackingu kogemusest Rwandas. Hanna on suureks abiks moomoo naiste rattariiete arendamisel ja 2023. aasta kollektsiooni loomisel.
On august 2022 ja mu abikaasa esitab mulle küsimuse, kuhu me puhkama sõidame? Iga aasta on meil võimalik koos vaid novembrikuus vabamalt hingata, kui rattahooaeg on lõppenud ning puhkuse on välja teeninud nii tipprattur kui ka kohalik harrastaja. Korraga kerkis pähe idee, aga mis oleks, kui pakiks kotid, võtaks kaasa vaid hädavajaliku ja läheks ratastega Rwandat avastama? Idee küpses peas kuu aega ja mida aeg edasi, seda ägedamaks mõte muutus. Mõeldud – tehtud! Septembri keskel olid piletid ostetud ja vaikselt hakkasime häälestuma eesootavaks. Reinu ülesandeks jäi koostada marsruut, mida ratastega läbime ja mina hoidsin motivatsiooni kõrgel, et sportlikku vormi säilitada ning varustasin meid bikepackingu jaoks mõeldud spetsiaalsete kottidega.
Rwanda – siit me tuleme!
Kuna rattal olevate kottide mahutavus oli piiratud, tähendas see, et kaasa pakkisime vaid kõige olulisema. Mõlemad võtsime kaasa 2 paari sõiduriideid (lühikesed püksid ja särk, käised) ja 2 paari vahetusriideid (pikad ja lühikesed püksid, 2x t-särk) ning lisaks vihma jaoks vihmakile sõidusärgi taskusse ja pikk dressipluus õhtuks hotelli. Kõlab justkui täitsa OK ja ruumi peaks ülegi jääma?! Riiete kõrval pidime mõtlema ka toidu, hügieenitarvete ja rattaparanduskomplekti peale. Seega kaks kotti said täis pakitud eelmainitud esemeid.
Saabusime Kigalisse esmaspäeva hilisõhtul. Hotelli jõudes olime väsinud ja tülpinud, ent sees oli ootusärevus eesootava osas. Kuna Rein on sel aastal Rwandas laagris käinud kaks korda, siis tema oli sõprust juba kohalikega loonud ning järgmisel hommikul ühinesidki meiega koos sõitma kaks kohalikku ratturit.
Mida kuumust, inimesi?! Appi, ma jõuan Eestisse 5 kg kergemana tagasi!
Teisipäeva hommik, minu kõige esimene hommik Aafrikas! Hommikusöögil oli minu nägu kõver peas, sest minu igapäevane hommikusöök maitses Rwandas hoopis teisiti! Saia tekstuur oli omamoodi ning kahtlase maitsega, margariin oli söödav, ent juustu ma ei usaldanud. Turvalised kodused maitsed olid asendunud uutega. Saatsin koju sõnumi: “Ma tulen küll siit 5 kg kergemana tagasi!”.
Kõht täis söödud ja olime valmis teele asuma. Esimene päev ootas meid ees 48 km ja 1000 tõusumeetrit. Sõitsime pealinnast Kigalist Muhangasse. Kõik meie hotellid olid mugavad ja rohkem n-ö euroopalikud, et saaksime kindlasti välja puhatud hästi. Olin Rwanda kohta kuulnud Reinult jutte, kuid ise kõike kogeda on hoopis teine. Kigalist väljasõit oli korralik šokk. Nii palju inimesi, jalgrattureid, mootorrattaid ja muid liiklusvahendeid ning lärmi. Mida kaugemale linnast saime, seda vaiksemaks läks. Meie kohalikud sõbrad saatsid meid 25 km. Jäime tšau ütlemiseks seisma, kui korraga kuulsin susinat.
Minu tubeless esijooks hakkas tühjaks minema. Saime augu kinni ning sõit võis jätkuda. Tegime hetkeks peatuse, kui sain aru, et minu rattasadul on lahti ning konkreetne võti jäi hotelli. Hetkeks valdas paanika ja õhus oli tunda elektrit, kuid leidlik Rein sai asja korda ning avastas uue probleemi – ka rattakahvel oli lahti veidi ning ka selle võtit ei olnud. Minul käis tuhat mõtet peast läbi – miks nüüd? appi, mis saab? lähme tagasi hotelli, ma enam ei taha sõita… Ratta panin mina eelmine õhtu väsinud peaga kokku ning sealt need vead tekkisid. Jõudsime siiski õnnelikult hotelli ja Rein tegi rattal kummid (õhtul susises ka tagumine kumm tühjaks) ning muu korda ja süda oli taas rahul. Kuna päev oli olnud emotsiooniderohke – mured rattaga, kultuurišokk ja tappev kuumus (üle 30 kraadi ja merepinnast ca 2000m kõrgusel), siis õhtuks olid korralik tunnetekokteil peas, klomp kurgus ja üle huulte tuli lause “ma igatsen euroopat…”
Mida tund edasi, seda…
Kui esimene sõidupäev läks justkui sisseelamiseks, siis iga järgneva tunniga hakkas Rwanda mulle järjest enam meeldima. Ilm oli imeline, inimesed ääretult sõbralikud ja loodus nii lopsakalt ilus, et võttis sõnad suust. Harjumatu oli see, et nii kui seisma jäime tee ääres, oli paari sekundiga meie ümber korralik hulk inimesi. Paljud neist ei olnud kindlasti valget inimest eluski näinud ja me olime justkui vaatamisväärsused. Kõige naljakam hetk oli siis, kui peatusime, et teha teepõllust pilti ja inimesed, kes meist enne mööda kõndisid, pöörasid otsa ümber ja tulid meie juurde. Kõik jälgisid meie tegevust huvitunud nägudega ning kui nende poole pöördusime kohalikus keeles, siis see siiras rõõm, mis inimesi valdas, oli midagi sellist, mida me ise võiks õppida või meeles pidada oma igapäevaelu elades.
Meiega ühines sõitma pidevalt ka kohalikke mehi. Kõigil kohalikel on äärmiselt kehvas seisus meestekad. Mõnel on rattaraam nii viltu, ime üldse, et see ratas otse sõidab. Ent kehv varustus ei morjenda neid ja siiras naeratus oli alati suus, kui saadi meie tuules või kõrval mõni minut sõidetud. Lääne-Rwandas, kus meie teekond kulges, ei näinud me ühtegi naist jalgrattaga sõitmas. Küll aga pidid naised rattaga sõitma Ida-Rwandas. Muideks rattaga sõitmise all ei pea ma silmas treenimist, vaid ratas on 100% töövahendiks. Ratta külge seotakse kõike, mis vähegi sidumist kannatab. Näiteks 120 kg kartuleid, banaaniveini kanistrid, uks, ehitusmaterjalid, kits (see on küll tegelikult keelatud). Osa isasid toob rattaga oma lapsi koolist ning teised pakuvad rattaga rattatakso teenust. Mida rohkem erinevaid rattureid ma teel nägin, seda rohkem sain aru, et minu rattamatk oma kerge tipprattaga on midagi sellist, mille üle ma ei tohiks nuriseda ja pean vaid kogu seda retke nautima täiel rinnal. Muideks, ühe päeva jooksul võis meist mööda sõita vaid 15-20 sõidukit. Auto omamine on seal luksus ning enamasti sõitsidki meist mööda vaid bussid ja mõni riigiasutusele kuuluv auto. Põhimaanteed, millel meie trass kulges, on seal väga heas korras.
