Jalgratturid ja mullid. Või(s)tlus Covid-19-ga 2020. aasta rattahooajal

Aasta 2020 tipprattaspordi hooaja lõpetas Vuelta a España. Pole just tavaline, et see juhtub novembrikuus, aga mis oli aastal 2020 üldse tavalist? Seekordne blogipostitus on tagasivaade rattamaailma toimetulekule erakordse koroona-aastaga.

Nagu igal aastal nii kogunesid tippratturid ka 2020. aasta alguses harjumuspärastesse kevadlaagritesse ja haakisid esimeste startide võistlusnumbrid särkide külge. Ainus erinevus oli Twitteri, Facebooki, Instagrami, Cyclingnewsi ja Procyclingstatsi uudisvoos üha läbivamalt eetriaega saanud viirus, mis pärines tundmatust Hiina linnast. Tollal ei aimanud veel keegi, et kõigest mõne nädalaga paneb see uus viirus rattaspordi hetkega täielikult seisma.

Austraalia velotuur Tour Down Under sai jaanuaris toimuda suuremate probleemideta, misjärel siirdusid profiratturid Argentinasse Vuelta a San Juanile – endiselt häirekellade suurema helinata. Kui nad olid jõudnud tagasi Euroopasse, andis aga Het Nieuwsblad / Kuurne-Brüsseli-Kuurne avanädal Belgias aimdust selle kohta, mis ees ootab.

Intervjuu Giro d’italia  korraldaja Mauro Vegniga oli ehk üks esimesi avalikke sõnavõtte, milles hoiatati, et kiiresti leviv haigus võib ohustada hooaja alguse olulisemaid ühepäevasõite, nagu Milano – San Remo. Esialgu ülereageerimisena tundunud pöördumine sai päevadega kinnitust ja hakkas avalduma viiruse leviku tõeline ulatus.

Tekkis kartus, et peale hooaja alguse on ohus ka järgmised sõidud. Araabia Ühendemiraatide velotuurile anti siiski start ja võistlusradadele naasis kauaoodatud Chris Froome. Kõike seda varjutasid paraku uudised kahe ratturi positiivse tulemusega koroonaproovist. Tuur peatati ja kogu rattaüldsus seisis vastakuti küsimusega, kuidas minna edasi.

Tumedad pilved jätkasid ratturite peade kohale kogunemist, kui kätte jõudis Pariisi-Nice’i velotuur. Võistlus, mis on tuntud tormaka alguse poolest, ei muutunud isegi Nice’ile lähemale jõudes rahulikumaks ega ka päikselisemaks. Üleilmsest epideemiast oli märtsis saanud pandeemia ja uutest haigusjuhtumitest teatati maailma igast nurgast.

Üheskoos lendude tühistamise ja riigipiiride lukkukeeramisega hakkasid tulema teated rattavõistluste edasilükkamisest. Esimeste haigestunud ratturitega meeskonnad jätsid katki ka Pariisi-Nice’i velotuuril osalemise. Iga etappi sõideti kohe algusest peale täisgaasiga kartuses, et see võib teadmata ajaks jääda viimaseks. Velotuuri võitis lõpuks Nairo Quintana, aga võistlust lühendati viimase, Nice’ist Valdeblore / la Colmianesse toimuma pidanud etapi võrra.

Vahetult peale võistlust tegi Rahvusvaheline Jalgratturite Liit (UCI) rattamaailma jaoks senikuulmatu otsuse, seisates igasuguse võistluspordi kuni aprillini ja pikendades pausi hiljem juulini. Fännidele andis uus olukord esimest korda võimaluse kiigata otse staaride kodudesse ja garaažidesse, kus sportlased hakkasid oma pukkidel võtma osa virtuaalvõistlustest. Nii põnevalt kui sellised virtuaalsed võistlused nagu Tour of Flanders ja Tour de France ka kõlada võivad, jäid need tegelikkuses oma pärissõitude kahvatuks varjuks ja olid kõrvalt igavad jälgida.

2020. aastal sai kodune pukitrenn kõigi „lemmikringiks“

Ühes juulikuu ja Euroopasse saabunud suvega võtsid haiguskõverad suuna allapoole ning tekkis taas võimalus pärisvõistlusi korraldada. Et need ei ohustaks rattureid, korraldajaid, fänne ega kohalikke elanikke, jaotati kõik asjaosalised nn mullidesse. Meeskondi hakati testima nii võistluste eel kui ka nende ajal ning velotuuride puhkepäevadel piirati tiimide võistlusvälist suhtlust. Ühtlasi piirati mullis olevate sportlaste kontakte fännidega ja meediale antavate intervjuude hulk viidi miinimumini. Ohutusmeetmete hulka kuulusid veel maskikandmine, fännide mittelubamine mägietappide põhitõusudele ja poodiumitseremooniate arvu vähendamine.

Kirjeldatud mullid kahandasid osalejate nakkusriski peaaegu täielikult, tehes võimalikuks nii ühepäevasõitude kui ka kolmenädalaste suurtuuride korraldamise. Kolme suurtuuri kokkuvõttes ei antud Tour de France’il ühtegi positiivset koroonaproovi, Girol oli neid neli ja Vueltal kõigest üks. Kui varem on kolmenädalaste tuuride lõpuks olnud tavaline, et ratturid haigestuvad külmetushaigustesse, siis Covid-19 kartuses toimunud rohke kätepesu ja maskikandmine ei lasknud ligi ka muid nakkushaigusi.

Kõigist meetmetest olenemata leidus inimesi, kes olid üleilmse pandeemia ajal võistluste korraldamise vastu. Mõnel juhul pidid korraldajad muutma võistlustrasse, sest meerid ei andnud võistluskarusellile luba oma linna läbida. Isegi pärast takistuste kõrvaldamist polnud võistluste ärajätmise oht kadunud, ent õnneks toimusid kõik kolm suurtuuri oluliste vahejuhtumiteta.

Möödunud keerulisel aastal saadud kogemused tulevad kasuks ka aastal 2021, kui on vaja minna vastu teisele koroonaaegsele rattahooajale. Isegi kui peame 2021. aastalgi leppima mägietappidel kaasaelajatest tühjade teeservadega, on uue aasta kalender loodetavasti täis nii oodatud suursõite. Eks aeg näitab, kuidas 2020. aasta hooaega tagantjärele meenutatakse ja kuidas see määratleb uue normaalsuse.

Püsigem terved!

Loodetavasti täituvad 2021. aastal rajaäärsed alad jälle fännidega!