Mis on tsüklokross?

Tsüklokrossi esmane sarnasus maanteesõiduga on eksitav, kaks distsipliini on üksteisest väga erinevad

Mis on tsüklokross?

Oktoobriks on enamiku ratturite hooaeg lõppenud. Viimaks on võimalus tegeleda rattasõidu kõrvalt soiku jäänud tegevustega, nagu majapidamistööd või koduremont. Samuti on see aeg puhkamiseks ja uue hooaja mõtete kogumiseks. Kuid on veel üks seltskond – tsüklokrossisõitjad ja -fännid –, kellele oktoober tähendab alles õige rattahooaja algust.

Siit sulle lühike tsüklokrossi intensiivkursus, pärast mida tead teemat sama hästi kui Kalev Kruus korvpalli.

Erinevalt ala nimest on tsüklokross lihtsasti mõistetav sport. Sealsed rattad on väga sarnased maanteeratastele, kahe rattatüübi lenksud on sama kujuga, raamid peaaegu analoogsed ja sõiduasendki. Erinevused saavad ilmsiks lähemal vaatlusel: tsüklokrossi rehvid on laiemad ja seeläbi parema pidamisega, rattaraami ergonoomika on teine ja rattal on jäänud kõikvõimalikesse kohtadesse vaba ruumi muda jaoks. Muda? Täpselt nii! Tsüklokrossi ratastel on siledale asfaldile vähe asja, nendega sõidetakse põldudel ja metsaradadel ning aastaaega arvestades on vähetõenäoline, et seal saaks hakkama porita. Võistlustel valmistatakse tavaliselt erineval pinnasel ette kahekilomeetrine ring, mida vürtsitatakse ratturite tõeliseks proovilepanekuks erinevate takistustega.

Enamlevinud tsüklokrossi takistusteks on:

• (Puit)piire, mille leiab sisuliselt igalt tsüklokrossilt. Varem oli takistuse ületamiseks ainus viis sellest rattaga üle joosta. Praegu näeb üha enam, kuidas selleks kasutatakse bunny hop’i. Siit üks stiilinäide, kuidas pole soovitatav takistust ületada.
• Trepp. Pole paremat viisi anaeroobse pulsiläve saavutamiseks, kui ühes rattaga trepist üles joosta. Mõned osavamad suudavad trepist ka üles sõita.
• Liivalõik. Võimalusel kasutatakse radadel looduslikke liivatakistusi, näiteks liivadüüne või rannalõike, aga kui see pole võimalik, leiab võistlustelt tõenäoliselt mõne tehisliku variandi. Vahet pole, millise liivaga on tegemist, tõeline oskus on sel rattaga sõita.
• Kallakud kuuluvad tsüklokrossi parimate palade hulka, olles ühtlasi ka siinkirjutaja lemmikuteks. Sealsed vaatepildid on segu ratturi oskustest, võimsusest, tehnikast ja peenetundelisusest. Kallaku läbimise põhjal tunneb ära tõeliselt oskusliku ratturi.
• Muda. Arvad, et tead, millest jutt? See siin on tsüklokrossi muda.
• Järsk mägi. On küsitav, kas targem on üritada sellest üles sõita või siis rattalt maha hüpata ja võtta see joostes. Mõlemal viisil on omad eelised, võtmeküsimus on teha õige valik. Kui liist langeb jooksmise kasuks, muutub määravaks rattalt maha hüppamise hetk, mis ei tohi toimuda liiga vara või hilja. Professionaale võib näha ka mõlema variandi kasuks minevat, kui vahetult enne mäeharja sõidult siiski jooksu kasuks otsustatakse. Põhjuseks pole mitte otsustamatus või oskamatus, vaid eesmärk mitte kaotada kiirust.

Võistlussõidud on lühikesed, kestes eliidis ligikaudu tund ja madalamatel tasemetel alla tunni. Võrreldes maanteerattasõidu 7-tunniste kevadklassikutega, mille jälgimiseks kulub terve pärastlõuna, on see luksus. Tunnine formaat tähendab ühtlasi ka seda, et võistlejatel on „gaas põhjas“ algusest peale. Parimad ratturid alustavad stardirivi ees. Stardipaugule järgneb alati spurt esimesse kurvi, mida nimetatakse holeshot’iks. Kuna võistlus on lühike, rada tehniline ja tempo laes kogu sõidu vältel, on esimese kurvi läbimine määrava tähtsusega. Seal kaotatud aega tavaliselt tagasi teha ei õnnestugi.

Kus näeb tipptasemel tsüklokrossi?

Tsüklokross on endiselt rattaspordi omaette nišš. Võistlusi peetakse küll üle maailma, kuid nende populaarsus jääb alla peavoolus olevatele maantee- ja maastikurattavõistlustele. On ka erandeid, suure populaarsuse osaliseks saavad tsüklokrossivõistlused sellistes riikides nagu Tšehhi, Šveits, Prantsusmaa, Holland, Suurbritannia ja üha enam ka Ameerika Ühendriikides.

Ja siis on muidugi Belgia, kus tsüklokrossi nauditakse nii nagu ei kuskil mujal maailmas.

Vaata tsüklokrossi online’i

Esimese huvi tsüklokrossi vastu saad rahuldatud, kui hakkad jälgima GCN Racing Youtube’i kanalit. See kannab regulaarselt üle Belgia tippsarju „Superprestige“ ja „DVV Trophy“, samuti väiksemaid ja madalama kategooria võistlusi. Vaata järele, märgi üles järgmise ülekande toimumine või kasuta võimalust vaadata mõnd toimunud võistlust. Mainimist vajab siinkohal ka rahvusvahelise jalgrattaliidu UCI tsüklokrossi maailmakarikasari (mis tõelise fänni jaoks on siiski vähemolulisem kui „Superprestige“ ja „DVV Trophy“), millele saab kaasa elada Eurosport Playeris.

Vaata kohapeal!

Mitte ükski ülekanne ei saa vastu võistluste vahetule jälgimisele. Kohapealse täiselamuse hulka kuulub seismine mudas ja külmas tuules, friikartulid ühes ja lehmakell teises käes. Viimane on hullumeelse kaasaelamise lahutamatu osa.

Kui otsustada täiselamuse kasuks, siis loomulikult on number üks soovitus Belgia ja mõni järgnevatest võistlustest:

• Koppenberg Kross – rattasõber tunneb ära, et  nimi viitab võistluste toimumisele kuulsal Tour de Flandersi tõusul. Igal aastal 1. novembril (Belgias riigipüha) toimuv võistlus meelitab alati kohale tohutusuure rahvahulga. Raja teeb põnevaks korduvalt võetav järsk munakivitõus ja siksakis läbitav kaldus laskumine.
• Namur – võistlus, mille rada kirjeldatakse eeskätt maastikuratastele sobivana (mis on aga keelatud). Tehniline rada kulgeb ümber kuulsa Namuri kindluse müüride.
• Zolder – teise jõulupüha tsüklokross, mis toimub ümber motoringraja.
• Koksijde – võistlus, mis toimub nimikoha liivarandadel. Varem alati aasta esimesel päeval toimunud võistlusel on suur publikuhuvi garanteeritud.
• Zonhoven – kuulus tänu looduslikule liivakraatrile, mida ratturid igal võistlusringil kahel korral läbima peavad. Liivas laskuvate ratturite püstijäämine on vaatemänguline ja kraater loob pealtvaatajale selleks justkui loomuliku staadioni.  Sel põhjusel on see võistlus fännide seas ka üks populaarseim.

Millele sel hooajal tähelepanu pöörata?

Kahtlemata on selle ala suurnimeks Mathieu Van Der Poel, kel sünnist saati kuninglik ratturiveri soontes voolamas (tema vanaisa on Prantsusmaa rattalegend Raymond Poulidor ja isa Tour of Flandersi varasem võitja, ühtlasi tsüklokrossi maailmameister Adri Van Der Poel). Mathieu on valitsev tsüklokrossi maailmameister. Tal on müstiline võime võita kus tahes, olgu see maanteel, maastikul või tsüklokrossis. Kogu Mathieu karjääri jooksul on olnud talle vaid üks vääriline vastane – flandrialane Wout van Aert. Juba viieteistkümneaastaselt alguse saanud mõõduvõtt on olnud alati meeldejääv, tihti vaatemänguline ja vahetevahel ka vastuoluline. Wout lõi tänavu end jalaga maanteesõidumaailma uksest sisse, tõestades end tugeva klassiku, eraldistardisõitja ja sprinterina. Paraku paraneb mees siiani Tour de France’il juhtunud kukkumisest ja on vähetõenäoline, et teda tänavu tsüklokrossis võistlemas näeb. Mathieu’ ja Wout’i kandadel astub ka uus põlvkond rattureid, Eli Iserbyt ja Tom Pidcock. Sarnaselt on ka nende kahe rivaliteet kestnud juba aastaid, põnevaks teeb tänavu olukorra meeste esmakordne kuulumine eliidi hulka.

Oledki intensiivkursuse edukalt läbinud, peaksid nüüd teadma nii Van der Poel’it kui ka Van Aerti, loodetavasti teed vahet Zolderi ja Zonhoveni võistlustel ning kindlasti oskad õigel hetkel rattalt maha hüpata ja jooksma hakata!

Tekst ja fotod tsüklokrossi fänn ja fotograaf Adam Illingworth
Rohkem näed tema kodulehelt ja Instagramist.