Talvine rattasõit I. Jäisest kogemusest räägib Crazy Scandinavian
Reeglina lõpeb suurema osa ratturite välihooaeg külmade ilmade saabumisega. Jäiste temperatuuride, sademete ning lõikava tuulega treenimine ei ole kerge. Kui minna välja õige meelestatuse, varustuse ja riietusega, pakub lisaks treeningust saadavale heale enesetundele ilma trotsimine ja eepilise päikeseloojangu ajal jäätunud rattaga koju jõudmine suurt rahuldust.
moomoo saadik Rait Nurm ehk Crazy Scandinavian räägib kaheosalises blogiseerias oma talvesõidu kogemusest ning annab seejärel konkreetseid soovitusi alustajale. Rait on suureks abiks moomoo talviste rattariiete arendamisel.
Talvise rattasõiduni jõudmine
Talvel sõitmise esimene kogemus jääb mul umbes üheksa aasta tagusesse aega, kui elasin Vilniuses. Traditsiooniline hooaja lõpetamine jäi vist kuhugi novembri algusesse, selleks ajaks kippusid kraadid juba kergelt miinuse poole minema ning otsustasin kindluse mõttes korralikesse talveriietesse investeerida. Soe pesu, Castelli jakk ja Sportfuli talvepüksid, sinna juurde paksemad kingakatted ja korralikud kindad. Olgu siinkohal mainitud, et hooaja lõpusõidule ma siiski ei jõudnud, sest vahetult enne välja veeremist rehvirõhku kontrollides lõhkusin ventiili ning varulohv oli kuskile jalutama läinud.
Aga uued riided tuli ju siiski ära proovida. Järgmine päev, kui rehv parandatud, läksin tiirule. Siis tekkiski mõte, et miks hooaeg ära lõpetada, kui tegelikult saab rahulikult sõita seni, kuni jäiseks ja lumiseks läheb. Lume tulekuga kolisin sujuvalt maastikurattale üle. Vilniuses on talved üsna krõbedad, temperatuurid alla -10°C on pigem tavaline. Vaikselt tekkis hasart, et kui mitme külmakraadiga kannatab veel ratta peale ronida ja mingi arvestatav ring teha. Tol talvel tuli rekordiks -24°C ja natuke alla 2 tunni.
Pärast seda olen vähemal või rohkemal määral kõigil talvedel sõitnud, viimane aasta kogusin novembrist kuni aprillini kokku 7500km.
Viimased kolm aastat olen talvel sõitmist tõsisemalt võtnud. See on osa minu treeningust, mis tähendab, et planeeritud tunnid tuleb sõltumata oludest täis sõita. See omakorda tähendab põhjalikumat ettevalmistust ning varustusse investeerimist.
Miks peaks keegi vabatahtlikult talvel rattaga sõitma, kui saab sama asja palju mugavamalt toas pukil teha?
Enese proovilepanek väga varieeruvates tingimustes on üks oluline põhjus. Arusaadavalt ei pruugi see päris kõiki motiveerida, aga kui sinna juurde lisada värske karge õhk ja talvine loodus, siis hakkab ehk juba looma.
Minu jaoks on oluline ka asja tervislik külg. Varem oli tavaline, et mind kimbutas 1-2 korda aastas põskkoopapõletik, aga nüüd ma pole külmetusi ja muid hooajalisi haiguseid aastaid põdenud.
Motivaatoriks on saanud ka fotograafia, mis on saanud mu rattasõidu lahutamatuks osaks. Treeningsõitudel võtan kaamera harvem välja, aga sõpradega koos veeremas käies saab päris palju klõpsida. Teine kord on see aga ise hea motivaator, et ennast sadulasse ajada. Sellest kirjutan ehk kunagi tulevikus eraldi.
Talvisel hooajal võib fotopauside tegemine üsna huvitav katsumus olla. Põhiline on see hea kaader kätte saada. Tihti ei panegi tähele, et oled näiteks 10 minutit -15C temperatuuri ja 10m/s tuulega ilma kinnasteta möllanud. Külm hakkab siis, kui uuesti sõitma hakata. Üldiselt saavadki sõrmed kõige valusamalt kannatada. Tavaline stsenaarium on selline, et võtad kindad käest, paned need maha. Vahepeal on sinna müstilisel kombel lund sisse sattunud ning kui nüüd kindad uuesti kätte tõmmata, siis läheb päris ebamugavaks. Selleks, et sõrmed uuesti sooj(em)aks saada, proovin pulssi kuskil Z3 lõpus või Z4 alguses hoida ja peopesasid lenksule toetada nii, et sõrmed liiguks vabalt. Vahel aitab ka ühe kindakihi vahelt ära võtmine, et veri paremini ringi käiks.
Juhul kui kõik see piisavalt ei motiveeri, siis ei tasu unustada Velominati reeglit #9 – If you are out riding in bad weather, it means you are a badass. Period.
Ratas ja lisavarustus
Alustasin 26“ alu Bianchi maastikurattaga, kolm aastat tagasi sai 29“ Canyon endurance rattale üle mindud. Talvistest sõitudest tuli ligi 90% maanteel ning baigiga nühkimine muutus üsna nüriks. 2020. a sügisel otsustasin, et tuleb midagi natuke kiiremat, mugavamat ja paindlikumat osta. Gravel ja cyclokas tundusid tol hetkel liiga spetsiifilised, seega langes valik endurance’i kasuks. Focus Paralane katab päris laia spektri, suvel on backupiks maanteeratas, kuhu mahub ka 35mm laiune rehv, millega saab vajadusel edukalt ka kruusal sõita.
Maastikuratas on pärast seda harvem rakendust leidnud, aga kindlasti on sellel oma koht.
Pean tunnistama, et mul on mingi põhimõtteline vastumeelsus ratta külge asjade riputamisega, eriti puudutab see igasugu rattakotte. Seega vean kõike vajalikku (peale joogipudelite) taskutes. Arvan, et näiteks lenksukott oleks suurepärane lisa talviseks sõiduks, kuhu asjad turvaliselt ära mahutada.
Olen aastatega taskusse asjade paigutamisega leidnud enda jaoks suhteliselt kindla süsteemi – telefon käib keskmisesse taskusse, ekraan selja poole. Sellisel juhul on tõenäosus telefoni ekraani lõhkuda pisut väiksem (üldiselt on kukkumised seotud libisemisega, seega saab kas üks või teine külg suurema löögi). Telefoni tagumise külje ja tasku vahele võib ka näiteks batooni(d) panna. Varusisekas külgmises taskus on potentsiaalselt hea bumper, mis võib tugevamat lööki summutada, viimast sain sügisel autoga kokku põrgates “katsetada”. Tööriistad oleks turvalisem ratta külge kinnitada.
Hooldus
Tehnika peab olema laitmatus korras. Seda reeglit jälgin alati, sõltumata kas tegu on ratta või autoga. Tõenäoliselt on aastate jooksul nii mõnelgi mehhaanikul minu pärast paar halli juuksekarva juustesse juurde tulnud. Hooldus on talvel eriti tähtis ja kui dramaatiliseks muutuda, siis isegi eluliselt oluline.
Sama kehtib ka rehvide puhul. Kui on näha, et need juba kuluma hakkavad, siis pigem tuleks probleemi eos ennetada ja uutesse investeerida. Miinus viiega pole rehvi vahetamine veel kõige hullem, aga -10 või madalama temperatuuriga seda naljalt enam teha ei tahaks.
Kui plaan on talvel rohkem kui mõned üksikud veeremised teha, siis tasub kindlasti korralikesse naastrehvidesse investeerida. Mis seal salata, kuni eelmise talveni proovisin tavarehvidega hakkama saada, sest naastud tundusid jube rasked ja tüütud pikemateks trennideks. Mõned korrad on isegi tavalise maanteerehviga mustal jääl katsetatud. Varem või hiljem lõppeb see külje maha panemisega ning tagajärjed on tõenäoliselt väga valusad. Eelmisest talvest alates olen sõitnud Schwalbe Marathon Winter Plus naastudega ning need on all kuni kevadeni. Need rehvid kaaluvad kokku pea sama palju kui jooksud ja veeretakistus pole just ideaalne, kuid sõites see tegelikult ei häiri. Traadiga tummisemad rehvid kannatavad väga hästi ka kivipuru, mida jalgratta- ja jalgteedele puistatakse. Naast toimib suurepäraselt jäisemates oludes ja kinnisõidetud või värskes lumes. Lumepudrus ja soolalögas on pidamine siiski minimaalne.
Offseason sõitudel on asendamatul kohal porilauad, mis jätavad halva ilmaga riided ja kaaslased puhtaks. Talveratast ostes oli valiku üheks põhjuseks tehases paigaldatud porilauad. Jällegi üks asi, mida varem ratta küljes pigem näha ei tahtnud, aga praktiline külg kaalub antud juhul esteetika üles. Enne porika-aega oli harjumuspärane esimese asjana peale sõitu riietega dušši alla astuda, et suurem mustus maha saada. Põhjus, miks tõin välja just tehase poolt paigaldatud aluporikad, seisneb suuresti nende kiire paigalduse ja vastupidavuses osas. Plastik muutub temperatuuri langedes rabedamaks, piisab natuke suuremast jäätükist või korra külje maha panemisest, et neil oleksid tükid järgi.
Tuled! Need võiks olla pigem eredamad. Eelistades ise igal võimalusel maanteel sõita, pean Garmini radarit (Varia RTL515) talvel täiesti asendamatuks. Päris tihti on teeääred üsna halvas seisus, radar annab selle mõne sekundi lisaks, et vastavalt liiklusoludele reageerida. Näiteks kitsal ja lumisel teel, kus mõlemas suunas lähenevad sõidukid, tuleb ohutuse huvides teepeenrale liikuda. Teha manöövrit, mida sellistes oludes äkiliselt ei tee. Samuti on tuli hästi ja kaugele näha, sõiduki lähenedes muutub vilkumisintervall automaatselt kiiremaks ning sellega ka paremini märgatavamaks. Põhiline on, et tuled oleks küljes, töökorras ning korralikult laetud.
Telefon peaks igal juhul kaasas olema, et vajadusel oleks võimalik kellegagi ühendust võtta. Mida madalam temperatuur, seda kiiremini seadmete akud tühjenevad, seega tuleks alati veenduda, et aku kestaks sõidu lõpuni. Samuti soovitan võimalusel aktiveerida incident / crash detection juhul kui peaks juhtuma halvim. Sellisel juhul seade helistab või saadab sõnumi määratud kontaktile. Uuemad kompuutrid toetavad ka live track funktsiooni, mille abil saab reaalajas sõitu jälgida ning vajadusel lihtsalt sinu asukoha tuvastada. Ükskõik, kui ettevaatlik ja hoolikas olla, siis kukkumised käivad paratamatult talvel sõitmise juurde ja selleks tasub valmis olla.
Vaata ilmateadet. YR.no ja Windy on kaks appi, mis talvel päris tihti rakendust leiavad. Põhjuseks ei ole kergem ring kalkuleerida, aga olla valmis olude muutusteks. Näiteks, kui on oodata tuisku, siis saab teekonna planeerida vastavalt tuule suunale ja ajastusele nii, et see võimalikult vähe mõjutaks. Kindlasti on palju abi sügisel ja kevadel, kui temperatuuri kõikumised võivad väga suured olla – veered päiksepaiste ja mõne plusskraadiga välja, kuid tagasi võid jõuda juba tuisu või jäävihmaga.
Puhas ratas on kiire ratas. Kahjustavad faktorid nagu soolalögane lumi, pori ja liiv nõuavad tehnika puhastust peaaegu iga sõidu järel. Mul on selleks väljakujunenud rutiin, esimese asjana koju jõudes läheb ratas pessu. Kõigepealt lasen survepesuri või aiavoolikuga suurema mustuse maha, misjärel käin koheselt keti ja kasseti puhastusvahendi ning harjaga üle. Seejärel läheb puhastusvahend (sobib ka nõudepesuvahend) peale. Nii kaua, kuni puhastusvahend oma tööd teeb, saab jooksud harjaga üle käia. Survekaga veel korra üle ning siis mitte vähem olulise juurde – kuivatamine. Alustan ülevalt, ülekande osa jääb viimaseks. Teen just sedapidi, kuna kett peaks enne õlitamist korralikult kuiv olema. Kui alustaksin altpoolt, siis tilguks raamilt ketile vett peale. Seejärel läheb uus õli peale ning üleliigne, nagu ikka, lapi või paberiga maha. Survepesuriga pestes jälgin, et liiga lähedalt ei laseks ning samuti püüan vältida vee suunamist otse liikuvatele kohtadele nagu keskjooks, et mitte laagreid kahjustada.
Sellega sai lühidalt kokku võetud minu talviste treeningute lugu. Blogi järgmises osas kirjutan lähemalt riietusest ning annan 5 soovitust algajale.
Talvine rattasõit II. Riietumine ja 5 soovitust alustajale
moomoo talveriiete valikut vaata siit
