Graveli MM Belgias (Halle-Leuven)
moomoo asutaja Allan Oras räägib oma Graveli MM-i kogemusest.
Mõte graveli maailmameistrivõistlustele minna tuli peale Taanis sõidetud Granfondo grupisõidu MM-il osalemist. Postkasti saabus kiri, kus oli kutse tulla osalema kui oma vanusegrupi graveli Eesti meistrivõistluste võitjale. Kohe lõi sära silmi, sest oma vanusegrupis saavutatud 6. koht maantee MM-il andis alust end edukalt proovile panna. Tegin registreerimiseks vajalikud toimingud ära, kuid võtsin mõtlemiseks ikkagi aega. Valmistusin ju Eesti üheks tähtsamaks võistluseks, mis alati iga rattasõbra südames. Tulemas oli Tartu Rattamaraton. Lubasin teha lõpliku otsuse peale rattamaratoni. Tahtsin veenduda enda vormis ning kas jaksan motiveerida end 3 nädalat piitsutama ja vormi säilitama. Rattamaratoni 10. koht lisas muidugi kuhjaga enesekindlust, aga tõsiasi, et graveli MM on poole pikem ja rajaprofiililt palju nõudlikum tekitas ikkagi kõhedust. Samas miks mitte, otsustasin minna. Kuna moomooga liitus just müügimehena Silver Schultz, siis naljatades arutasin temaga treenimise protsessi, et kuidas võtta ettevalmistusest maksimum. Silver on tunnustatud kogemustega rattatreener ja koos Andri Lebedeviga (S&A cycling) pakuvad nii harrastajatele kui ka tippsportlastele treeningkavasid.
Alustuseks analüüsisime minu kehalise võimekuse andmeid äsjase rattamaratoni tulemuse põhjal. Ise olin küll skeptiline, aga pulss, vatid ja muud näitajad osutusid üllatavalt positiivseteks. Rattamaratoni erinevates rajalõikudes püstitatud isiklikud võimsusrekordid näitasid väga head füüsilise vormi seisu. Silver veel analüüsis andmeid ja pani kokku 3 nädala treeningkava, mis sisaldas erinevaid võimsusteste ja eriharjutusi.
Treeningmahud ei olnud üldse suured, aga selle eest olid ülesehituselt kvaliteetsed. Arvestasime, et olen täiskohaga tööinimene ja aega treeninguteks nappis.
Austusest ja usaldusest treeneri vastu võtsin väljakutse vastu ja tegin kõik nagu tubli sportlane 101% ära. Päris põnev oli muidugi ka, sest kahjuks polnud omal parimates aastates sellist võimalust olemaski, kus keegi analüüsib, motiveerib ja kohendab treeningkavasid. Eks selle lühikese perioodi vältel sai nii mõnigi võimsusrekord purki pandud või vähemalt tegin ligilähedase oma eelmiste tulemustega, mida olen salvestanud alles teist hooaega.
Belgiasse jõudsin reedel, 2 päeva enne starti. Plaanis oli teha üks 2-tunnine kergem treening ja kuna finišipaik Leuven jäi kohe tee peale, siis parkisin auto ja sõitsin 44 km lõpuringi läbi, mida võistlustel tuli läbida 2 korda. Rada oli hästi tähistatud ja nautisin treeningut pärast kerget reisiväsimust. Tundus põnev ja piisavalt tehniline. Hotelli jõudsin õhtusöögiks, kus oli end majutanud juba hea kamraad Virgo Karu (tema start oli laupäeval, vanuseklass 55-59). Eestit oli veel esindamas eliitklassist Markus Pajur, Lauri Tamm, Siim Kiskonen ja naiste eliitklassist Laura Lizette Sander. Pakkusin lahkelt end laupäevaseks sõiduks joogipunktidesse appi koondise esindaja Marek Sanderile. Saime mitmes joogipunktis edukalt Virgo Karu ja Laura Lizettet toetada. Lõunasöögi aeg hakkas juba ununema ja kerge stress hiilis ligi, sest järgmisel päeval oli ju vaja 182 km võidu sõita. Kiirelt sai asi lahendatud külma burgeri, Snickersite ja kartulikrõpsudega. Asi korras. Hinges vaikselt kripeldas ikka, et mis pagana pärast meie vanusegrupil peab distants olema sama mis maailma profiratturitel.
Laupäeval saavutas Laura Lizette maailma eliitnaiste hulgas tubli 27. koha (vist oli U23 arvestuses lausa kolmas, aga kahjuks eraldi arvestust ei peetud). Virgo Karu sõitis välja kõva 18. koha. Sain temalt head infot raja kohta, kus on tehnilised kohad ja mida tähele panna. See oli väga suureks abiks.
Ja oligi käes pühapäev. Stardikoridorid avati juba 2 h enne starti. No mis mõttes, kuhu neil kiiret? Aga kohe hakkas endal ka kiire. 1.20 enne starti läksin stardikoridori ja voilà. Kõik oli pikali asetatud rattaid täis. Nüüd lõi minus nagla välja. Jube piinlik oli ka, aga võtsin ratta õlale ja jalutasin ettevaatlikult (mitte minu algatusel, vaid järgides konkurente) üle pikali asetatud rataste umbes kolmandasse ritta. Järsku hakkas jube sõim ja kisa, et mis toimub, sest mõned olid juba ammu koridoris ootel ja järsku staarid sammuvad ettepoole. Tegin ennast kivikujuks ja kuulasin kaassõitjate suunas raevutsemist vaikselt kõrvalt. Aga oleme ausad, juhendis oli selgelt kirjas, et stardikoridoris võib ratas olla koos võistlejaga. Jokk skeem ju. Me läksime üle rataste, mitte ratturite. Kõik rahunes. Seisin ja praadisin ennast, sest start oli väga oluline ja raja esimesed kilomeetrid ikka täielik kitserada. Möödamineku võimalusi otsides ja ette jõudmiseks pidi sellisel juhul meeletult energiat kulutama. Aga see pole veel kõik, sest lõplikult stardijoonele jõudmine keeras ikka kõik korralikult sassi, sest ikkagi pääsesid tagumised ratturid paremini starditaskust joonele.
Ühesõnaga karma is a bitch. Stardijoonel olingi viimase kolmandiku hulgas. Kokku oli stardis ligi 300 ratturit. Eliitgrupp startis kell 12.00, siis 5 min pausi, edasi vanusegrupid 19-34, 35-39, 40-44, 45-49. Vahed olid vanusegruppidel 2 minutit.
START. 1 km ja algas kitsas rada, terav tagasipööre ning pundi esimesi ma vist viimast korda nägingi. Mudastest kohtadest lendlesin kogemusega edukalt läbi. Järjepidevalt parandasin positsioone. 9 km juures jõudsime laiale teele. Ees olid tekkinud suuremad grupid ja olin juba visuaalselt hinnates kolmandas grupis. Palju sai kulutatud, et kaotatud maa tagasi teha. 15 km kandis oli tee peal väga kitsas metsa sisenemine ja mudane koht. Kaugelt vaadates tundus, et mingi suurem seisak. Kas sõit on peatatud või misasja nad niimoodi seisavad. Aga oligi pudelikael ja piiratud läbipääs. Natuke ootamist ja sain jälle liikuma. Edasi oli juba mott maha käimas ja väga suurt teadmist polnud, kus positsioonil paiknen. Natuke rahustasin end teadmisega, et pikk päev veel ees. Igal vanusegrupil olid erinevat värvi numbrid, mis nüüdseks olid juba kõik omavahel segunenud. Keeruline oli jälgida. Püüdsime eesolevaid grupikesi kinni ja poolel sõidul oli juba näha, kes meie pundist on töötegijad ning kes jaksavad ja tahavad sõita. Tegime head koostööd. Õnneks oli piisavalt vahelduv rada, et sain hästi teadlikult juua ja toituda. Rajal sain piisavalt hästi pudeleid vahetada ja kõik klappis ideaalselt. Supertänud koondise taustajõule Marek Sanderile ja kamraad Virgo Karule. Viimasele 44 km ringile minnes oli tunda, kuidas konkurentide hoog hakkab raugema. Püüdsime kinni eesliikuvaid gruppe ja liikusime hea hooga finiši poole.
Viimased 3 km olid juba linnatänavatel ja väga tehniline osa. Hoidsin end grupi etteotsa. Viimasel tõusul vajutati valusalt, aga õnnestus esimestega finišisirgele tulla. Natuke lasti hoogu alla ja algas viimane otsustav spurt. Olin oma grupis teine või kolmas, aga ühe oma vanusegrupi belglase käest sain ikkagi ära. Peale finišit jäime ühe sakslasega muljetama. Mina arvasin, et olime kusagil 20.-30. positsioonil, sest minu 9. kilomeetril kogetu, et olen ju kolmandas grupis, tekitas sellise tunde. Tegelikult olid selleks hetkeks juba eelmiste vanusegruppide ratturitega kõik segamini ja see tunne oli petlik. Koondise auto juures riietudes teatasid teised poisid, et Oras, sa olid ju kuues! Ei ole võimalik, ebareaalne. Küll oli hea meel. Panin uuesti rattariided selga, sest poosepilti oli ju ka vaja teha. Kripeldama ei jäänud küll midagi, olin rahul. Natuke vaheaegu analüüsides selgus, et oma vanusegrupi esimestele kaotasin 3,9 km peal u 40 sek ja 16 km peal juba 1 min 40 sek. Stardist läksid medalimehed minema. Lõpus kaotasin esimestele 9 minutit. Võitis prantslane ja teise koha sai väga nimekas hollandlane Bram Tankink, kelle profikarjäär lõppes alles 2016. Ta sõitis aastaid Jumbo Visma klubis. Kõva vana.
Ratas oli superhea (Scott Addict Gravel), tänud Hawaii Expressile. Ratta eest hoolitses Hawaii megastaar, minu ihumehaanik Priit Tuisk. Ise olin hea ja mis kõige olulisem, Silver Schultz tegi vananevast diiselmootorist turbopüssi.
Emotsionaalselt oli ülimalt vägev võistlus ja korraldus viimase peal. Belgias võidu sõita on mega tunne. Publikut jätkus massides kogu raja ulatuses. Selline tunne oli kogu aeg, et sõidan ise ka mingit kõva maailma klassikut, kus publik annab sellist energiat. Belgia fännid olid tasemel. Ega publik staaridest ka ilma ei jäänud, sest eliitklassi võitis ju maailmastaar Mathieu Van Der Poel. Igatahes mina armusin veel rohkem gravelisõitudesse ja kui õnnestub, siis pingutan uuel hooajal edasi, et kvalifitseeruda Prantsusmaal Nice’is toimuvaks graveli MM-iks. Motti jagub kuhjaga.
